Eesti keeles: “kaua voib” voi “juba jalle”. Prantsusmaa uue administratsiooni esimesed Eestit puudutavad sammud viivad meid tagasi 1920.-tesse aastatesse, mil Harju- ja mitmedki teised pangad ning riigijuhid tegutsesid selleks, et rahastada Lenini kapitalistliku sobra Armand Hammeri tehinguid Venemaa nafta ja Ermitaazhi kunstivaartuste (nende hulgas peaaegu taiskomplekt Faberge’d!) valjaveol. Nondest aegadest on mida oppida ja midagi sarnast tahab korrata tana Christophe de Margerie, Prantsusmaa surima bensiinikartelli Total omanik.
Olulisim oppetund oleks ehk see: suured majandusdiilid Venemaal on kindlad tulema alles siis, kui on tagatud nende tasumine teatavate poliitiliste teenetega. Nii ka antud juhul: Total’i osaluse (25%, paberite jargi) Venemaa uue naftamaardla evitamisel tingimuseks oli poliitilise koostoo-lepe isiklikult Vladimir Putini ja Nicolas Sarkozy vahel. Viimased kinnitused ja tapsustused tehti veel 12. juuli telefonikones.
Voib olla selles ongi molema poole – Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikune hada ja viletsus – Venemaa puuab kull raakida, kuid teda ei kuulata… Sellel taustal tundub Putin mulle monikord – puhtinimlikult votes – seikspiirilikus moodus traagilise inimesena: tema vaga selged sonumid suubuvad Euroopa korbe-vaikusesse… Asjasel kohtumisel
Andkem nuud au ja moongem nende riigimehe-tarkust, kes seda vaarivad: uus Prantsusmaa president osutus ainsaks, kes toimuvat moistis – Sarkozy, kes oli olnud vastu vanale labikukkunud Euroopa Liidu pohiseadusleppele ja propageeris uut, saavutas selle, et viimasest heideti valja viited vabale konkurentsile ja seega jaeti kontrolli alt valja riiklikke energiakontserne ohjavad klauslid.
Szarkozy’l on oigus: olukorras, kus Gazprom jab killustatud Euroopale vastandatud monopoliks, kus saksa ja vene energiakontsernid arendavad omavahelist Euroopa-valist kahekesi-koostood, kus Gazpromil onnestub saavutada erikokkuleppeid Ungaris ja vist ka Latis, uhesonaga – olukorras, kus Euroopa olulisim uhtsuse komponent – energiapoliitika – laguneb enne kui see valmiski on saanud, tuleb igamehel siesta omaenese huvide eest ja erinevalt paljudest teistest Sarkozy mitte ainult ei kuule Putinit, vaid ka kuulab… Uhesonaga, kui energia-poliitika juba variseb, siis oleks tark nendest varemetest midagi siiski omale saada – kes esimesena jaol on, saab laguneva maja aknaraamid, kraanikausid, lulitid, viimasele jagub vaid mordiseguseid telliseid, kui neidki…
Kremlist on tulnud vaga selge signal: need, kes kaituvad hasti, lulitatakse Venemaa gaasihangete 5-aastaku plaani, kes ei – suudistagu iseennast. Aasta eest utles Putin nii selgelt kui suutis: gaasi tuleb muua ilma turujoudude mojuta planeeritavate hindadega, mis on vastuvoetavad nii muujale kui ka ostjale (kuid mitte tarbijale, issand hoidku!), kusjuures igasse ostjasse (EL liikmesriiki) tuleb suhtuda isemoodi – vastavalt oludele. Euroopa Liidul on nuud omakorda valida: kas minna vabaturu teed ja uhineda uhtses liberaalses ja tarbijasobralikus energiapoliitikas voi votta omaks Putini tsentraliseeritud energeetilise plaanimajanduse idee, milles Eesti osa saab olema… igatahes kaugelt vaiksem ENSV omast NSV Liidus.
Utlen esimest korda valja motte, mida saan kordama eelolevatel aastatel ikka ja jalle: millalgi sai vana ja hea Uhisturu aluseks Euroopa soe- ja teraseuhendus, millest kasvas valja EL selle sona heas tahenduses. Ehk saaks uuenenud ja kaasaegse EL aluseks ule-euroopaline uhtne energiapoliitika? Sest seniajani, kuni seda pole, on raske raakida ka muust Euroopa uhtsest poliitikast, kuna olulisimas strateegilises valdkonnas jaab igauks endiselt ajama Putini palvel omenese rahvuslikke eriasju. Suure ja Vaikese Peetri jagamise loos, arvan ma, ei ole meie teps mitte suured. Seega on meie huvi: Euroopa Liit, mis saab alguse energiapoliitikast ja ulejaanutega - jatkab.
