pühapäev, 30. september 2007

VENE GAASISÕDA, Kes aias? (Gazprom)

“Kes aias…

…kes aias? Mesilane aias. Mis nimi, mis ni-i-i-i-mi? Gazprom tema nimi.”

Eelmises artiklis sai ähmaselt öeldud, et kuigi Gazpromile kuulub ametlikult 37% Eesti Gaasist, on tegelikult tema mõju oluliselt suurem. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, tuli Vabaduse platsil vastu paksude prillidega vana koolivend, keerutas mu mantlinööpi ja küsis: kui suur siis… Ja mis siis üle jäi, kui hakata asja lähemalt vaatama ja leidma kinnitust sellele, et Eesti Gaasi kui sisulise monopolisti hoidmine Gazpromi filiaalina mitte ainult ei ohusta Eesti julgeolekut, vaid on ka lausa vastu kõigile senikehtivatele Euroopa direktiividele, millele juhtis tähelepanu ka EL konkurentsivolinik Neelie Koers oma visiidil Tallinnasse.

Asi on tavainimesele seda hullem, et üldise (ja paratamatu) energiatõusu tingimustes on meie tõelistelt sõpradelt Gazpromis (õnneks neid siiski on! ja aitäh!) kinnitunud teade, et 2008. aastal tõuseb Gazpromi gaasi hind 320 dollarini 1000 kuupmeetri eest (meenutuseks, et ametlikus aruandes 2006. a I kvartali kohta oli see 138 ja isegi karistusalusele Gruusiale on see täna vaid 235).

Aga jah… niisiis: 37% Eesti Gaasisit on Gazpromi oma ja mõistagi tahab Gazprom lasta siit läbi ainult omaenese gaasi (blokeerides mistahes otsetarned Kesk Aasiast) ja võimalikult kõrge hinnaga, mille maksab kinni Eesti gaasi- ja muude asjade tarbija ja mille ümbrikupalgana võtab välja tütarfirma Rosukrenergo Shveitsis (osanikud härrased Dmitri Firtash ja Ivan Fursin, masin on hääletstaud 1 miljoni dollari tootmisele päevas).. Teine suurosanik E.ON-Ruhrgas vaatab asja rahulikult, sest olles Gazpromi partner Soome lahe gaasitoru teises otsas pole tal vähimatki huvi Gazpromi suhtes nina kirtsutada, seda enam, et projekti eesotsas on Ostap Benderit kääbuseks tegev “suurmeister” Gerhard Schröder. Eesti Gaasi ligi 10%-line osanik – Itera Latvija on Gazpromi tarnetest ja gaasi ladustamisest otsesõltuv. Veidi alla 18% Eesti Gaasist omav Fortum on Gazpromi puhaspartner Soome firmas Gasum OY (seal on vahekord nii: Fortumil 31%, Gazpromil – 25% ja muide, meie vana tuttav – E.ON Ruhrgas on kah kohal nagu viis-kopikat - 20%-ga.)

Kui nüüd juurde arvestada, et Eesti riigi osalus monopoolses strateegilises ettevõttes on null-koma-null, siis… tuleb natuke kananahka ihule küll ja mitte ainult lausa külmast. Kummaline tundub meie üldrahvalik haudvaikus tõusvate gaasihindade puhul, mida kergitab omatahtsi Venemaa suurim majanduslik täismonopol läbi oma oblasti-kontori Tallinnas. (Kusjuures kasvõi sümboolse vastuteenena pole Gazprom Eestile tagasi pakkunud isegi Presidendi auraha mitte, mille hr. Firtash võinuks meile Kremli käest tagasi osta oma 3-4 päeva teenistusega. Aga jah, mage nali muidugi.)

Tõsisem on muu: majanduses kehtib üks seadus – mistahes defitsiidi tingimustes, kus vabaturg ei toimi, kisub ühe kauba-artikli hinnatõus endaga kaasa ka kõikide teiste sama funktsiooni täitvate kaupade hindade taseme. Kui 20 aastat tagasi poes vorsti ei olnud, siis tema ametlik hind – ca 3 rubla – ei tähendanud midagi – kui seda üldse sai, siis ikkagi selle hinnaga, millega see, kel talle ligipääs oli, teda esimesena müüs ja teiste vahemeeste hind läks selle hinnaga kaasa.

Vorstiga täna probleeme (veel) ei ole (aga hindadega peaks siiski huvitavaid asju juhtuma hakkama, puhtalt gaasihindadega seotult peaks kulutustekoorem pere kohta tõusma ca 10 tuhat krooni aastas – kahe aasta pärast), aga energiaga – on. Õnneks aga pole need probleemid ei lahendamatud ega isegi teab-mis-keerulised.

Esimene ja kohene asi: täita täpipealt Euroopa direktiive ja lahutada gaasitootmine (Gazprom) gaasijaotusest ja – müügist (jällegi Gazprom), s.t. tänada Gazpromi kõige hea eest Eesti Gaasi minevikus ja soovida talle jätkuvat edu töös ja õnne isiklikus elus ning - Gazpromi mehed Eesti Gaasist välja, ja aktsiad – sundmüüki. Teiseks: alustada koheselt sõbralikke läbirääkimisi gaasitootvate riikidega teemal: kuidas ja kustkohast osta odavamat gaasi, saada Gazpromilt paremat hinda, kindlat transiiti (see on Venemaa kohustus WTO järgi pluss tegelikult ka Venemaa enese otsene vajadus katta oma talvevajadused suvel Lätis talletatud gaasiga) ja ülejäänu, s.h. normaalsed arved tarbijatele ja ostjatele tulevad siis vaat’ et iseenesest. Ja mis puutub meie majanduslikku julgeolekusse, siis selle kasvu ei mõõda ühegi arvega.

Lisamärkus: gaasitarned ei kao kuhugile, sest kuu aja pärast on gaasikraan jälle Eestis (nagu talviti ikka, kui gaas voolab tagurpidi – s.t. Lätist Venemaale) ja see oleneb meist, kas me Pihkvasse gaasi laseme või… laseme veidi hiljem. Vahva, kas pole?

neljapäev, 20. september 2007

VENE GAASISÕDA, Gaas ilma toruta

Raha- ja gaasipump Toruta

Kuna “Toru” – suure algustähega – tähendab meie jaoks täna eeskätt “Nord Streami” gaasijuhet Venemaalt Saksamaale läbi sisuliste Eesti territoriaalvete, siis kasutan ma seda sõna väikese algustähega. Too Suur Toru koos vene alveelaevastiku ja ristlejatega Aegna taga on muutumas osalt luululiseks muusikaks, aga väiksemaid torusid jookseb läbi Eesti mandrimaa juba täna ja ka nendes toimub huvitavaid asju.

Ma ei ütlegi täna miskit teadmata asja, ainult vahe on selles, et nüüd on senised aimdused jõudnud trükisõnasse ja arvutite maailma ja puzzle tükid hakkavad klappima.

Niisiis. 2006. aastal tarbiti Eesti Gaasi aasta-aruande kohaselt maagaasi Eestis kokku: 1 miljard kuupmeetrit. Samas eksportis Gazprom Eesti Gaasile vaid 0,7 miljardit… seega on 0,3 miljardit kusagile kadunud. Seda olukorras, kus peale Gazpromi mitte keegi gaasi Venemaalt välja viia – ei tohi.

Seega on olemas firma X, kes saab Venemaa gaasi ja kes ei ole Eesti Gaas. Ärme oleme armukadedad. Kuid loo teeb pikantseks see, et kui Eesti Gaasile oli Gazpromi hind – 138 USD 1000 kuupmeetri eest (hilisematele võrdlusandmetele ei pääse veel ligi) siis Eestis asuvale mõneti-Eesti firmale N oli hinnaks 89 USD. Lähemalt kaedes on odava gaasi saajateks kombinatsioon firmadest N ja Gazpromi tütarfirmast Rosukrenergo.(mis justkui peaks tegelema Vene-Ukraina erihindadega ja mis ise asub kahe-mehe-osaühinguna Shveitsis). Seega sai Eesti Gaas oma toote 55% kõrgema hinnaga ja müüs siis ka edasi – vastavalt kallimalt. Vahendustasu oleks lisaks Shveitsi panga-arvetele mõttekas anda ka Itera Latvijale (10%-line osanik) näiteks toetuse eest Eesti Gaasis… on ju?

Milline oleks antud oludes – Gazprom müüb teatud firma kaudu gaasi oluliselt odavamalt kui Eesti Gaasile otse - Eesti Gaasi loogiline käitumine? Osta gaasi kokku suvel odavate saajate (s.t. kasvõi N ja Rosuksenergo käest, aga veel parem otse Aasiast), kelle hinnad on eriti suve ajal madalad ja kasutada talvel suurenenud gaasitarbimise tingimustes suvel kogutud odava gaasi varusid. Hoidla ju siinsamas: Inchukalnises (Läti), kus seda hoitakse ju niikuinii ja varusid jätkuks kõigile.

Kuid ka tehes näilikult kahjulikku diili: jätta odav gaas ostamata ja osta teda nii kallilt kui hetkel saab, käitub Eesti Gaas tegelikult äriliselt ainuõigesti ja targalt. Nimelt: kuna ametlikult kuulub 37% Eesti Gaasist Gazpromile ja kaude oluliselt rohkemgi (Eesti Gaasi teine kolmandikuline suurosanik – E.ON Ruhrgas on Gazpromi partner “Nord Stream’i” projektis), siis ostab Gazprom omaenese gaasi läbi Eesti Gaasi mistahes hinnaga, kusjuures hinnavahe muutub puhtaks sularahaks Shveitsis, Rosukrenergos (kes kirjade järgi on investeerimisfirma, aga maksis 2005.a. 755 miljonist USD-st 735 välja – dividendidena!).

Kas kellelelgi pole pähe tulnud küsimus: kui nelja-kuu-vanuste “sanktsioonidena” hakati Venemaa raudteel vahetama mädanenud liipreid pooolmädanenute vastu ja Baltmani ülikondade diskrediteerimiseks lasti käiku Stalini-aegse plakatikunsti parimad shedöövrid, siis miks jäi gaasihind tõstmata (see tõuseb muidugi, aga omasoodu, oktoobris)? Samal ajal kui näiteks võib-olla et isegi natuke vähem pahandust teinud Gruusiale kehtestati hinnaks 235 USD? Siin on muide äri hoopis kuldne: Gruusiasse tuleb gaas Turkmeeniast ja see ostetakse piirilit hinnaga 100 USD, transpordikulu – ca 30 USD, seega: 1000 kuupmeetri pealt 135 USD puhas vahekasu Gazpromile! Niipalju siis poliitikast… Eesti gaasihind jäeti rahule mitte suurest armastusest, vaid kavalast arvestusest: sularahapumba häirimine poliitiliselt pingelisel ajal võinuks masina töö seisma panna. (Ansip juba lõi ukse Schröderi nina ees kinni, mis siis, kui kogu N-i ja Eesti Gaasi masin oleks kinni kiilunud? Torulukksepa vana tõde: ära näpi toru, mis ei leki. Lekke koha parandad ära, hakkab tilkuma mujalt.) Aga sellest, kuidas Gazpromilt eesti torud kätte saab, räägime hiljem eraldi.

Fakt on see, et seni, kuni Eesti Gaas jääb Gazpromile, mingit odavat gaasi ta otsima ei hakka. Kuid Euroopas kehtib nn. Gaasidirektiiv 55/2003, mis otseselt keelab gaasitootmise, jaotuse ja müümise ühtedest kätest. Tulemas on uus ja karmim samasisuline document (nn. pakett-III). Juunikuus käis Eestis EL konkurentsivolinik Neelie Koers, kes ütles lausa: Gazpromi osalus Eesti Gaasis on vastuolus demokraatliku vabaturu põhimõtetega ja kuulub lõpetamisele. Seni on nii, et Eesti territooriumil vahendatavat hinnavahet näeme me oma igakuistel arvetel ja tegelikult ka Eesti kaupade hinnasiltidel.

… Aga väljas algab juba külm, tuuline, pime ja kõle sügis.

P.S. Ajalehe “Kommersant” andmetel tõuseb gaasi praegune hind – 190 USD järgmisel aastal 320-le.

esmaspäev, 10. september 2007

RIIGIKORD, Käepikendustest

Kõikide demokraatlike riikide presidentidel on olnud oma parlamentidele ühesugune etteheide: parlamentides käib üks “lehmakauplemine” (vapside väljend 30.-tel aastatel) ja selle asemel, et ajada ühtset poliitikat, käib üks omavaheline kemplemine. Isegi USA President, kes kardab Kongressi nagu tuld, vihjas oma viimases aastakõnes millelegi sellisele. Muidugi, nii hullusti kui Meri pole Riigikogu keegi veel sarjanud: nelja võileiva, paari pitsi viina ja iagavanäolise tantsimise võimaluse eest. Mäletan, et kui President Mihhail Gorbatshov kutsus NSVL demokraatlikult valitud Ülemnõukogu “tööle hakkama ja liigne jutupuhumine lõpetada”, kviteeris Hardo Aasmäe palvega näidata kätte tellisehunnik, mida parlament tassida- ja labidad, millega kusagile kraavi visata saaks.

Muidugi on parlamendis palju arvamusi ja ka krõbedaid vaidlemisi, aga isegi kõigest 100 inimese puhul on ühtse seisukoha väljatöötamine ikkagi inimlikult, poliitiliselt ja isegi sotsiaalpsühholoogiliselt väga raske.

Muidugi on ainuisikulisel presidendil lihtsam ühte joont jälgida, kuigi ega ka see kaugeltki alati välja ei tule. Lennart Meri oli kaitseväe juht, aga kui juhtus Kurkse tragöödia, hakkas vastutama (uskumatu, tagantjärele!) – kaitseminister. Arnold Rüütel pidi nagu seisma maarahva huvide eest, ent läks seaduse piirimaile kutsudes rahvast hääletama EL astumise (s.t. Eesti-vastase) põllumajanduspoliitika poolt. Konstantin Päts pühendas 20 aastat sellele, et valmistada Eesti kaitseväge rünnakuks ainsa vaenlase – Venemaa poolt. Tasus aga vaid tulla sellesuunalisel vihjel, kui tuli ainus käsk: täägid maasse! Tulemusena kaotas Eesti ca 4 korda rohkem inimesi kui sõjas NSV Liiduga oleks võinud minna…

Kui rääkida valitsuse ja parlamendivahelistest käepikendustest, siis vastavalt põhiseadusele toimib see täpselt vastupidi: valitsus on ja peab olema parlamendi käepikendus ja on seda isegi sel määral, et poliitikaelu algavad “rohelised” kippusid suvel ja nüüd jälle parlamendiga valitsuse tööd hoopis ise ära teha. Muidugi on valitsus ja valitsev koalitsioon omatmoodi tandem: parlament ütleb, mida teha ja valitsuses töötavad nii tublimad parlamendisaadikud kui ka ametnikud, kes enam-vähem teavad, kuidas seda miskit teha. Ja, muide, seniajani, kuni pole tegemist olnud laus-põhiseadusrikkumisega (“roheliste” ideed määrata tähtaegu) või aktsioonidega, milledest õhkub võõrriigi külma hingust (Keskerakonna mobilisatsioon Pronkssõduri aegu pluss ähvardus korraldada rahvarahutused EV Presdidendi valimiste ajaks) on valitsus, aga ka parlament opositsiooni häält ka kuulda võtnud seal, kus see hääl mõistlik on olnud.

Mis seal rääkidagi – president peab olema rahva tavamõistuse hääl ja parlamendimeeskonna soojendusbänd või cheer-leader. Sest see lihtne, intelligentne ja arukas jutt peab Toompeal aeg-ajalt kõlama ja kui piiratud ka poleks EV Presidendi põhiseaduslik võim, on tema moraalne autoriteet pretsedenditu. Ja olleks põhimõtteliselt juba 10 aastat presidendi-institutsiooni vastu, ei tahaks ma selle kadumist psühhholoogiliselt… kuidagi kõhedavõitu tunne on ikkagi teadmisega, et riigis, seal “üleval”, “Toompeast edasi” enam kedagi ei ole… Aga noh, igas venelases on natuke valgustatud monarhisti ja pool-venelases – siis vastavalt: pool.

Kuid kevadel ilmnes üks väga ohtlik tendents: parlamenditöö loomulikest komplikatsioonidest said üleöö meediaskandaalide objektid (näiteks: täidesaatva võimu kontroll parlamendi üle, nn. tshekkide lugu; tehnilise personali suurendamise vajadus jne.) Tulemuseks oli see, et niigi äreaetele aegadele järgnenud meediakäras kadus ära Eesti suveräniteedi keskküsimus (mis ehk millalgi tuleb tagasi): Eesti merepiiride taastamise teema. Eesti energeetilise julgeoleku teema (aga tõsiselt, mitte paari loosungiga, nagu suvel üritati). Ja mõned veel.

Ajaloos on nii olnud: vabariigi ja demokraatia vastased on alul õõnestanud rahva poolt valitud institutsioone ja siis on nende asemel võimule tulnud hoopis midagi muud…

Meil nii ei lähe. Ja anna andeks, kallis rahvas, Toompeal oli seni veel kerge eelsoojendus ja tõeliseks vaidluseks veel alles läheb… Eelarve-ööd on alles tulekul. Selle nimel, et Eestil paremini läheks. Ja kuna vastasleerid on tänaseks muutunud teravamateks, siis…