Poliitiline kultuur või nuga selga? Karel Rüütli.

On asju, mida ei tehta. Kui Keskerakonnaga seoses tekkis omaaaegne "lindiskandaal" (mis tagantjärele võttes võis muuta Eesti poliitilisi tulevikke üsnagi oluliselt), siis ei tulnud sellel erakonnal mitte kellelegi pähe hakata seadust oma erakonna pärast ja nimel ümber tegema. Ausus ja au-tunne ei lubanud.
Nüüd aga ilmub välja Rahvaliidu prints-regent sisult ja vormilt mõttetu seaduse ideega, mille taga üks mõte võis siiski olla: käimsaolevas kohtuprotsessis vaidlustada tõendid, mis süüdistuse meelest on olulised (ühe süüdistatava telefonikõnede paar salvestust).
Mis aga piirneb lausa hullumeelsusega on see, et siit kumab läbi Rahvaliidu printsi usk sellesse, et tema endine sheff on tegelikult süüdi ja muud võimalust tema päästmiseks (või uputamiseks? aga sellest hiljem) ei ole, kui seaduse enese muutmine.
Muide, ma tõesti arvan, et Reiljani vastu esitatud tõendid on tühised - mitte vormilt vaid sisult ja ka seda, et just ametit alustanud õiguskantsler nende esitamisel nendele eriti ei mõelnud. Aga see pole ju see!
Kohus otsustab ja Riigikogul pole mitte vähimatki õigust isegi Rüütli enda kõrges isikus kohtule kaela istuda ja sundida hindama tõendit nii, nagu ta ise arvab heaks olevat.
Ühesõnaga: ma usun, et õigus on õigus. Villu on tark ja mõistlik mees. Tal on head ja tublid advokaadid. Meie kohus on enamasti teinud õigust õigesti. Ja pole midagi paremat, kui soovitada: Rüütli sugustest "sõpradest" on parem eemale hoida. Kahjuks on elus ka näilikke sõpru, kelle sõprus on hullem avalikust vaenust.
MUIDE. Kui Rüütlil oleks nende neetud logifailide vastu tõsine huvi, siis leppinuks ta kokku mistahes teise erakonna inimesega, kes vastava eelnõu oleks esitanud. Aga nüüd siis lootkem, et tegemist oli lihtsalt poliitilise labasuse ja mitte Rahvaliidu suurmehele - Reiljanile - kavandatud noahoobiga otse selja sisse.

Kolmas nael Põhiseaduse sarka...

löödi täna bravuurikalt Toompeal. Esimesena oli aastate eest alusatnud kasaka-sotniku uljusega Lennart Meri vabastades omatahtsi kindral Kerdi (kellele sõdurid pidid formaalselt edasi alluma) ja nimetades täitsa hopsti ametisse admiral Kõutsi, kes justkui oli nagu uus ametissetulnu. Kahepäisele vene kotkale vastandas Meri kahepäise Eesti sõjaväe... Kuna sõda Venemaaga ei tulnud, siis ei olnud toimunu sealsete eriteenistuste provokatsioon, vaid ikka meie oma - enesetegu.
Põhiseadusel trampis teist korda firma "Falck" aretterides ja füüsiliselt rünnates kahte isikupuutumatusega kaitstud saadikut. Kes, nagu nüüd juba teada, ei teinudki muud, kui küsisid petis-baarmanilt õiget arvet... Aga mitte selles pole asi. Sõjaolukorras tulnuks need kaks "Falck'i" tegelast maha lasta kohapeal nende eneste ohvitseri poolt ja koostada laipade omastele üleandmise akt.
Tegu muutub pikantsemaks seetõttu, et poliitiliselt involveeritud "Falck" jättis 72 tunniks Riigikoguta (milles on 101 liiget!) ajal, mil oli just lahvatanud valitsuskriis.

Ja nüüd siis kolmas kord. Saadikute tasud. Paragrahv 75. Lugege seda veel ja veel ja veel ja veelkord ja andestage, kui tõlkisin selle halvasti. Aga võttes selle lause USA PS XXVII parandusest teadsin ma väga täpselt, mida ma temaga mõtlesin...

Nii toorelt ei rullinud PS-t ei Meri ega "Falck". Ja kuna minu mistahes osalemine selles arutelus tähendab, et ma olen kasvõi osaliselt nõus PS kui sellise mittekehtimise idee , kui sellisega, siis tehke seda pulli, sõbrad, ilma minuta. Minu teadlastaluvusel on piirid. (Doktoritöö oli seaduste tõlgendamise teooriast. Vt raamat "Tekst prava.") Ja taluvuspiirid on ka tekstiautoril ja ka kodanikul.

Aga loodame, et mistahes uus-vapslusel tuleb ükskord siiski mingi sein veel vastu. Või me paneme selle seina neile ette.

Haldusreformist ja nilma irooniata.
Laar ja tema ajalookontseptsioon rajaneb mitte arengul, vaid vägivallal. Kui kulakuid pole vaja - Siberisse. Kui kolhoose pole vaja - laiali saata. Kui subsiidiume pole maale vaja - ära keelata. Kui töötlejad teha Kalevipoja tõust, siis teised aplaagrisse.
Paneme siia juurde partnerid - VALI KORD! Tähenduses: strogi rezhim. Samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks ja konvoi tulistab ilma hoiatamata...

Lennart Meri rääkis Eesti territoriaaljaotusest luksuva vaimustusega, sest midagi muud taolist oma püsivuselt pole Euroopas olemas. Ugandi, Rävala, Sakala. Järva... Ikka ja jälle on piirid tulnud sinna, kus on nende õige koht.

Lühidalt: tundmatu nimega regionaalminister tavatseb jõuga purustada Eesti Vabariigi, mille aluseks on inimesed ja maakonnad. Rõhutan: seal, kus see toimib vabatahtlikult on asi õige, aga selleks polnud mingit vajadust ei rahvaliitlasest ministrit välja vahetada ega võimlemise õpetajat Antslast Tallinnasse tuua.

Eesti elu ja kaitsevõime alus on tema territoriaalne jaotus ja üks vene geostrateegilisi eesmärke on selle lõhkumine. Ja rulliga inimestest üle sõitmine. Seda enam, et majanduslik efekt ???!!! on asjas kaheldav.

Lühiduse mõttes: käsuline reform on rahvusvastaesna loll ja russofiilne. Olgu.

Aga mingid isiklikud huvid peaksid ju olema. Oletan (sest ma ei tea):

a) maa militariseerimine (mis pole paha, kui arvestada Kubaani kasakate kogemusi),
b) maa allutamine ametnikele (nagu oli rajoonikomitee agro-osakonnad);
c) allutusest edasi suvalised maa-maksud (nn. toitlustusmaks ehk sõjakommunism);
d demokraatia ära viimine eestlastelt Tallinna;
e) Eesti nagu ta on, sujuv kaotamine

Kõik Isamaa liikmed, kelledest osa on minu sõbrad, on AUSAD inimesed. Aga ülalkirjeldatud süsteemis NII KURADI palju ahvatlusi, nagu oli Pätsil Gazpromis ja Laidoneril Orlovi täkkudes.

Markko, Mata Hari ja Aadu Rebu saladuste jälil

Tegelikult on meie daamidel õigus meeste üle irivitada: luurekaid mängivad poisikesed, kel habe juba kasvab aga lapsevaim - mitte üks raas. Kui Simm on reetur, tuleb ta maha lasta. Kui Marko on naljavend, siis tuleb tema autorinimeks võtta Aadu Rebu (Oskar Lutsu järgi või Mata Hari (kes Mihkel Muti teada nõukogude bussijaamas õllesaalis viina õllega pooleks müüs ja teadis, et venelased on juba reidil.)
Lühidalt: kas te panite tähele, et Simmi uurimislugu (mis on tipp-salajane, tõeliselt veremaiguline, paljude riikide jaoks üliohtlik) arutas Riigikogu väliskomisjon! Lühidalt: mida teavad kolm, seda teab ka siga (SS standartenführer Müller).
Väliskomisjonil polnud selle teemaga miskit pistmist ja kui ma usun, et Jaanus Rahumäge, Kalev Kallot ja Jüri Tamme arreteeritavatest Falck'i, NKVD või Gestapo meestest saab suur hulk lamama sinnasamma, kus nad silmes mingit valgust nägid, siis kardan, kogu väliskomisjon in corpore lamab seal kõik need 10 minutit, mil kiirabi hordid kohale jõuavad. Ja pärast seda reanimatsioonis - kaua-kaua.

Mul oleks tulnud alla kirjutada 4 või 5 lehele selle kohta, et ma hoian riigisaladust. Ja kõigil korral olen ma keeldunud, sest mulle ei meeldi valu ja roostes hambatangidega suu puhtaks tegemine. Ma olen tundnud vastutust saladuse eest! Mida taevast aga mõtlesid väliskomisjoni liikmed, kellel Simmi asjast pole vaja teada mitte midagi. Millest nad ei taipagi midagi. (Aga kohvingus laterdada annab!) Aga jah, punktikene ajalehte sai ja pinn-pinn KaPo meeste niigi pingul närvide peal kah.

Väliskomisjonil on Simmi asjaga sama palju tegemist kui maaelu omal (ikkagi maadevahetused, kuidas siis ikka!).

Sellepärast teen järgmised ettepanekud:

1. Luure, vastuluure ja muude kahtlaste asjadega tegelevad ainult need riigikogu saadikud, kelle otsestesse ülesannetesse see kuulub.

2. Saadikud, kes topivad oma nina sinna, kus auku ees ei ole siirdatakse kasulikule tööle: RK peldikute, põrandate, prügikorvide puhastamine, kuid üksnes sel ajal, mill täiskogu koos istub. Rinnale riputatakse silt: "Mina püüdsin riigisaladusele ligi pääseda selleks, et nalja saaks. Nüüd siis vaadake nalja!"

Markko-Hremanni luuremängud.

CV

Sünniaeg ja -koht
27.06.1952 Tartu

Perekonnaseis
Vallaline

Erakondlik kuuluvus, valimisringkond
Eesti Reformierakond 1994–
Jõgeva- ja Tartumaa valimisringkond

Haridus
NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituut, õigusteaduste doktor 1987
Üleliiduline Õigusinstituut (Moskva), teaduste kandidaat (PhD) 1979
Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 1975 (cum laude)
M. Härma nim Tartu 2. Keskkool 1970

Töökohad
X Riigikogu 2005-
Kennan Institute (Washington, USA), Woodrow Wilson Center´i avaliku poliitika teadur 2004–2005
Eraülikooli Nord õigusteaduskonna prorektor 2001–; dekaan 1999–2001
VIII Riigikogu 1995–1999
Kelloggi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi teadur ja õigusteaduse professor 1992–2000
Notre Dame'i Ülikooli õppejõud 1990-2000
ENSV Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi õiguse osakonna direktor 1988–1989
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna prodekaan 1986–1988, filosoofiateaduse aspirant ja abiprofessor 1984–1986, vanemlektor, rektori abi ja juriidiline nõunik 1978–1984, filosoofialektor 1975–1978

Osavõtt esinduskogudest
X Riigikogu 2005–
VIII Riigikogu 1995–1999
NSVL Ülemnõukogu 1991
NSV Liidu rahvasaadik 1989
NSVL Ülemnõukogu 1978–1984

Kuuluvus ühendustesse
Eesti Semiootika Seltsi liige 2010-
Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi aseesimees
Endiste Nõukogude Vabariikide Uuringute Keskuse (USA) juhatus
Eesti Maksumaksjate Liit
Eesti Advokatuur
Föderalistide Ühing (USA)
Ameerika Ülikooliprofessorite Ühendus
Rotary International
Eesti Kodanikehariduse Keskuse juhatus

Keelteoskus
Vene ja inglise keel

Ajakirjandustegevus
Artikleid Eesti ja rahvusvahelises ajakirjanduses filosoofilise epistemoloogia ja loogika, õigustunnetuse- ja tõlgenduse teooria, õigusteooria, rahvusvahelise õiguse, kodanikuõiguse, õigusajaloo, anglo-ameerika õigusfilosoofia ning loomuõiguse teemal
13.05.05

Curriculum Vitae, Prof Igor Gräzin

Biographical

Born in 1952, in Tartu, Estonia. Citizen of Estonia, resident of Estonia, USA and Australia.

Current Professional Affiliations

Member of Estonian National Parliament, Committee of Economic Affairs

Member of the Board of EBC (Estonian Broadcasting Corporation)

Attorney at Law (Bachmann and Partners)

Documentary Scenarist (Eesti Kultuurfilm LLC)

Professor and Chair of Private Law, Academy Nord

Senior Fellow of International Association of Strategic Studies (Alexandria, Virginia)

Senior Associate, FDI think tank (Perth, Western Australia)

Academic Biography

1988 – Professor of Law and Jurisprudence, University of Tartu

1987 – awarded the degree of Doctor of Sciences in Law and Legal Theory (Moscow)

1984 – Docent of Philosophy, Economics and Law

1979 – awarded PhD (Candidate of Sciences) in Law and legal Sciences (Moscow)

1975 – graduated from University of Tartu Law School, summa cum laude

1970 – graduated from MHG (Miina Härma Gymnasium), with diploma honoris

Former Professional Associations (selected listing)

2005 – Visiting professor of Roman and European Law, University of Adelaide

2004-2005 – senior public policy scholar, Kennan Institute, Woodrow Wilson Center

1999-2003 – senior legal advisor to the President of Estonian National Parliament

1999-present – Dean, Vice President of Academy Nord

1999 – Council to the Ministry of Foreign Affairs (accession to the EU)

1995-1999 – Member of Estonian National Parliament

1994-2001 – adjunct fellow, Herman Kahn Center, Hudson Institute

1992-1997 – special advisor (NATO and security issues) to the President of Estonia

1990-2000 – professor, senior professional specialist, program director at Law School, Mendoza College of Business, Kellogg Institute and London program at University of Notre Dame, Indiana

1990-1992 – Paul Schierl/Fort Howard Corporation Distinguished Professor of legal Ethics, Notre Dame Law School

1989-1991 – Member of the Supreme Soviet, USSR; Pepole’äs deputy of the USSR

Including memberships in “Gorbachev Commission” (on drafting the new Constitution); “Yakovlev Special Commission” (House select commission on Molotov-Ribbentrop Pact), Commission on Constitutional Oversight (“Kerimov Jury”) and others.

1988-1989 – Director of the Law Department of the Institute of Philosophy, Sociology and Law, Academy of Sciences of Estonia

1975-1988 – lecturer, senior lecturer, docent, senior research fellow, professor, Associate Dean, Head of the Chair, editor-in-chief etc – at University of Tartu Law School and in the Department of Philosophy

Subjects Taught (selected listing):

International Business Law and Transactions

International Law

Roman Law and European Legal System

EU

EU Business Law

Philosophy of Law

Jurisprudence

Theory of Law

Law and Literature

Economics of Law and Legal Actions

Economics of Market Transitions

Economics of Property Law

Comparative Constitutional Law

Introduction to the Post-Communist Markets

New Markets’ Entries

Policies of Macroeconomics

Aaviksoo prioriteetsed reservid

Ühesõnaga: kaitsekulutuste arvelt on patt raha kokku hoida. Arvan, et meie vastaste hinnang - tegemist on maailma kõige ohtlikema killer-robotite armeega - on mõneti liialdatud...

http://www.fishki.net/comment.php?id=41074

Nõukogude töö. Marko Mihkelsoni variant.

Euroopa-asjanduste komisjoni esimees Riigikogus on otsustanud hakata oma alluvaid ringi vedama mööda Eesti maakondi "tutvustamaks" (loe: agiteerimaks) Euroopa Liidu asjus. Nii massilist ajuloputust, nagu enne referendumit, vaevalt et kokku saada õnnestub, aga natuke ikka...
Omal ajal oli Õigusteaduskonnas õppeaine. Nõukogude töö. Milles arutati seda, kuidas toimib nõukogude (s.t. külanõukogude-, linnanõukogude vms.) töö. Ja kuidas sellest paberi- ja jama-uputusest välja ujuda. Tutvustati reformikavasid (üksvahe arvati, et looma- ja taimekasvatus oleks vaja lahku viia, siis jälle - et kokku). Ainus, mida ei lubatud küsida, oli see, kas neid nõukogusid üldse oleks vaja ja mismoodi paremini saaks.
Tees oli selge: nõukogud olgu ja meie - nende poolt!

Euroopa Liit on muidugi üsna tähtis, aga Eesti mured on mujal. Ja nii tähtis pole ta ammugi mitte, et reaalsete majandusmurede asemel raisata inimeste aega ja tähelepanu Brüsseli ametnike tühjale-tähjale. Varsti tulevad eurovalimised ja sellest peaks piisama. Eestile pole tarvis rangidena kaela Euroopa Liidu probleeme, vaid Eestil on vaja tegeleda täie tõsidusega enda omadega...

Tallinna Suur Sambarahu. Projekt.

Seoses Tauno Kangro ähvardusega hakata taidlema "Kole-Kalevipoja" täissuuruses mudelt, kutsun kõiki Eesti kultuuri- ja rahanduselu osapooli järgmisele kompromissile:
a) Kangro mudelit ei tee;
b) Ristisamba ehitus Vabaduse platsil jääb katki - paremate aegade ja ideedeni;
c) Savisaar lõhub maha kaks toru (ametlikus kõnepruugis - Vabaduse Kell).

Sellega säilib lootus jätta Tallinn mitte ainult kultuuripealinnaks, vaid lihtsalt kultuurseks linnaks. Muide: Vene-Gruusia konfliktist võitis senini ainsana Luzhkov: Moskva linn ütles lahti kahest tellimusest Zurab Tsereteli peitli alt. Ma arvan, et meie monumentaal... noh, ütleme, kunsti peatamiseks piisab rahumeelsematest vahenditest.

Kes vastutab Venemaal? Valatud vere eest.

Venemaa on sooritanud kuriteo rahu vastu (algatades sõja) ja sõjapidamisreeglite vastu (keelates humanitaarabi, teostades piinamisi ja genotsiidi). Need on kriminaalkuriteod ja küsimus on selles: kes vastutab? Loogika järgi peaks Medvedevi koht olema tühjaksjäänud Milosevichi pingil rahvusvahelises inimsusevastaste kuritegude tribunalis...
Aga vaadates Medvedjevi lapilist nägu, krampi ksikuvast alahuult ja hirmunud silmi, pole ma selles päris kindel. Miks mitte oletada, et vene nn. rahuvalvajad (mis irooniline nimetus!), kes on aja jooksul muutunud marodööritsevaks, terroristlikuks ja mistahes inimlikkuse kaotanud bandeks, hakkasid nende terrorialusel territooriumi, ajama ka "oma väikest bisnessi"? Ei maksa unustada, et vene armee traditsioonidesse kuulub lahkumine vallutatud territooriumidelt vaiba-, kulla- ja isegi prill-laudade hunnikutega, nagu nägime me enam kui 10 aasta eest ka Eestis... Marssal Zhukovilt konfiskeeris NKVD üle 8000 meetri lõuendit - marsaal ostus tavaliseks täika kaltsu-meheks.
Medvedjevil kulus ligi 100 tundi tunnistamaks, et käimasolev veresaun Gruusia ja grusiinlaste vastu on sõda ja veel ööpäev hirmuvärinaid tunnistamaks, et ta on otsustanud sõja lõpetada. Seega tunnistas Medvedjev, et ta ei tea toimunu algusest mitte midagi (ja saadik Uspenski ei tea tänini!) ja et alles nüüd hakkab ta millegi eest vastutama. Seega: ehk pole Medvedjev kurjategija, vaid vene armee ja putinliku nkvd-grupeeringu pantvang?
Kui nii, siis seda teravamalt kerkib küsimus: kes on toimunus isiklikult süüdi? Ja seda vajalikum on rahvusvahelise kriminaaltribunali uurimist sellele küsimusele vastamiseks.

Muide: ma pole kunagi kartnud Kremli käsku Eesti-vastase sõja alustamiseks vaid purjus ja nälginud Pihkva dessntväelaste oma-otsust Eestile "ära teha". Täna maitsevad nad rohkem verd Gruusias kui viina kodus... Kõige hullem on see, et Moskva ei näi seda sõjalise pöörde ohtu "a la Russe"... mis on suuresti nende probleem, aga ohtliku naabruse tõttu ka meie oma.

Bensiinihind meie teha?

Veidikene - jah. Mul on erakonna kodukal artikkel bensiinihindadest... aga sellele oleks lisaks ka liikuv pilt. Kliki, palun, www.nozzlerage.com ja head vaatamist ja naeratamist!

Iseseisvuse kallis raasuke

Nous: Eesti iseseisvus laks nagu sauna-aken hetkel, mil me sulandusime Euroopa Liitu ja itkud sellel teemal omavad ajaloolis-emosionaalset tahendust. Ei enam. Aga ometi on seoses Tartu rahuga ules kerkinud iseseisvusest alles jaanud killukesega seoses teema, mis vajab nimetamist ja kus EL meid ei aita.
Nimelt. Kogu Tartu rahu mote m e i l e on iseseivuse tunnistamine Venemaa poolt ja slles osas pole meil karta suurt midagi. Otseselt ju Venemaa meid (esialgu) okupeerida toesti ei kavatse. Aga on kaks kohta, kus EL tulevane valispoliitika meid ei kaitse. Nimelt: (a) merepiir Soome lahes ja Nord Streamiga seotud vene laevastiku tugevnemine, pluss - tohutult kasvav naftareostuse oht; (b) seosed Moskva nashistide ja meie dozoorlaste vahel, mis voivad alati paidida raige poliitilise demarshiga, nagu seda aasta eest aprillis nagime (tanavarahutused, nende toetamine vene ametliku delegatsiooniga, agressioon saatkonna vastu Moskvas).
Nendes kahes punktis: Eesti iseseisvuse tunnistamine seoses eriti kahe valdkonnaga - Soome lahe Nord Stream ja "viies kolonn", vajame me Tartu rahu artiklit II endisel moel.

Seletus: Euroopa Liit ei ole veel Euroopa!

Kuigi see on ju teada, aga ikkagi... Seoses Lissaboni leppe asjus peetud referendumi kordaminekuga Iirimaal tahaks veelkord meelde tuletada: Euroopa Liidu ja selle institutsioonide endasamastamine Euroopaga pole oige. EL on vaid osa euroopalikkusest ja Euroopast kui mandrist. Veelgi vahem on Euroopa - Brussel voi Strasbourg. Ja, mis puutub Lissaboni leppesse, siis on see algusest saati nii ebaoluline dokument, et tema vastuvotmist voi labikukutamist normaalne kodanik ei markagi. Seega siis: jalgpalli EM-2008 on Euroopale kindlasti olulisem sundmus (vaadakem kasvoi venelaste come-back'i, mis avab uue lehe eurovuti ajaloos!), kui Lissaboni (ja tulevased - Pariisi, Moskva ja Jessentuki vms.) lepe. Selleparast ma ei saagi aru, miks euro-hurraa-inimesed ja eurorealistid kas leinavad voi puhitsevad miski segase dokumendi tagasilukkamist kui miskit suursaavutust voi hullu labikukkumist. Ena mul asja. Parem tegeleda asjadega, mis olulised... energia- ja hinnakriisiga, naiteks.

Euroopa uus koidik!

Referendumi täielik õnnestumine Iirimaal ja mõttetu paberi - nn. Lissaboni leppe suunamine paberjäätmete kasti (sorteerimisseaduse alusel) - annab Euroopa Liidule uue ja nähtavasti viimase shansi. Taastada Euroopa Liit ja muuta ta kaasajale vastavaks. Senise Lissaboni leppe "edu" aluseks oli selle hääletamise äravõtmine rahvastelt ja selle "korda ajamine" poliitiliste eliitide poolt. Kes eeldasid (ja õigusega!) et rahvas on piisavalt tark nägemaks läbi seda sügavat mõttetust, mida Lisaaboni lepe endas kätkes. Mistõttu referendumid jäeti ära, kusiganes see ka võimalik oleks olnud.
Nüüd on Euroopa Liidul (ma mõtlein EL-is elavaid rahvaid ja eurostuktuurides töötavaid mõistlikke inimesi) võimalus hakata end taas-rajama õigest otsast, s.t. vundamendist ülespoole ja mitte vastupidi. Vundamendiks saab olla, nagu ka 60 aastat tagasi - fundamentaalne kokkulepe majandusliku koostöö ja - solidaarsuse vallas. Miski niisugune, mis on lausa vastupidine Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa egoismile näiteks vene-poliitikas ja suhetes Gazpromiga. Mis on vastupidine Soome soovile avada piirid Venemaaga ja võtta hoiule torud rajamaks EL-, Ukraina- ja Valgevene huvide vastu suunatud Läänemere gaasijuhet.
Ühesõnaga: esimene samm uue ja tõelise EL loomiseks oleks kiiremakorraline EUROOPA ENERGIAHARTA, paarleheküljeline dokument. Selles oleks tegelikult vaid paar põhimõtet: ühtne hinnapoliitika Gazpromi suhtes ja EL-i sissetuleva energia- ja selle allikate distributsiooni alused. Muud ei miskit. ASJAGA on KURADI KIIRE!

Kui selles on kokkulepe saavutatud, siis ülejäänud tinglid-tanglid (ühtsed poliitikad, kõikvõimalikud Brüsseli kontorid ja kontrikuksed, hümnid, lipukesed jne) tulevad tagantjärele ja iseenesest.

Lissaboni lepe ei muutnud mitte midagi ja seda ei teinud ka tema totaalne ämmerdumine. Kuid ta andis moraalse võimaluse ja impulsi küsida: mis saab Euroopa Liidust edasi. Halvim variant on see lepe iiirlastele uute referendumitega pähe peksta. Koomiline variant oleks jätkata uute lepete kirjutamist - EL-is pealinnu muidugi jätkuks ja miks mitte kroonida neid lõpuks kasvõi Moskva leppe ja Voronezhi memorandumiga? Tõsine variant aga oleks - Euroopa Energiaharta.

Eurorealistina tahaksin lohutada oma euroromantikutest kolleege (ka sadat Riigikogus!), kelle silmis näen nukrust, ahastust ja pisaraid... Ärge norutage! Kõik läheb mööda! Teie romantilised unistused on kaunid ja Euroopa vajab teid! Giscard d'Estaigniga alates ja Hannes Rummiga lõpetades. Ja vastupidi. Pühkige silmist see mehine pisar ja - elu läheb edasi! Ikka: nooruslikult pea püsti! Olen kindel, paljud teie unistused saavad teoks varemgi, kui te täna ahastuses arvata oskate.

Ja ükskord võidame me niikuinii. Meie, s.t. kogu Eesti rahvas, euroidealistid kaasa arvatud.

"Meie lahkarvamused". Markole - Igorilt

Okei: me mõlemad Marko Mihkelsoniga tahame tegelikult seda, et Euroopas ja selle Eesti-osas oleks hea elada. Aga mis puutub sellesse, kuidas selleni jõuda, oleme me tibake eri meelt. Ja et asi klaar oleks, lase ma vastan Sinu viiele jah-punktile Lissaboni-leppe asjus oma 5 ei-punktiga.

1. Sina: Eesti huvides on tugev EL.
Mina: jah ja ei. Oleneb sellest, mis EL reaalsetest võimustruktuuridest saab. Shansid on 50:50, et EL tegutseb Eestile sobivalt ja vastupidi. Selliste shansside peale välja minek on hasartmäng. Igatahes pole Sinu aksioom - aksioom. Pronksisõduri-aegsest solidaarsuset (pealegi leigest!) on selleks vähe.

2. Sina: suureneb õigusselgus. Mina: Ei! Ei suurene. Juriidiliselt logiseva paberi juurdetegemine teeb eksisteeriva pudru veel suuremaks. Lissaboni teksti mõistmine ületab mistahes mõistlikud piirid ja kuhu kohtud selle rakendamise praktika poööravad - seda ei tea ka Isa ise (mida kinnitas meie sõber Urmas Reinsalu Rein Ratasele vastates; Urmas ju ütles - lepingu reaalsest toimest on võimatu rääkida!).

3. Sina: suurenevad EP ja rahvusparlamendi rollid.
Mina: 2 vastuväidet - rahvus- ja föderaalse parlamendi rollid ei saa samas valdkonnas (seadusandlus näiteks ja EP hakkab vaikselt muutuma seadusandja suunas) suureneda üheaegselt. Teiseks - Euroopa Parlamendi rolli suurenemine on Eestile paha - seal on meil vaid alla sajandiku hääli, samas kui teistes institutsioonides (näiteks komisjonis) - 1/27. (Nõus: Komisjon ei esinda rahvusriike... teoreetiliselt. Aga praktikas natuke ikka esindab küll.)

4. Sina: EL saab nüüd piiramatult laieneda.
Mina: kardan, et sul on õigus. Ja see just ehmatabki. Soome juba tahabki oma vene-piiri ära kaotada! Ja laienemise puhul mõeldakse ikka ja sagedamini ju Venemaad...

5. Sina: Lissaboni leppel puudub mõistlik alternatiiv.
Mina: alternatiiv on olemas! Jätta asjad nagu nad on. Ma arvan, et oleks vaja üle hulga aja tööle hakata. Näiteks energeetika vallas, kus Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa juba ajavad sisuliselt euro-vastast poliitikat. Lühidalt: enne lepiks asjades kokku ja siis fikseeriks lepinguga.

Üks mure veel: miks meil selle lepinguga sihuke tuli takus on? Kuhu too rong eest ära sõidab? Tegelikult on mul kahju sellest ajast, mis mõttetu paberi kirjutamise peale kulutati. Aga see, et meil on inimesi sooviga seda lepingut analüüsida, on groteskne: seda surimuri ei saagi arukalt arutada.
Öeldes "ei" Lissaboni leppele täna annaksime signaali: lõpetage puru silma ajamine ja mõttetute paberite tootmine. 100 000 lehekülge eurosedausandlust ongi juba täis kirjutatud.

Poliitika kui rämpskunst? REINSALU teema.

Urmase (Reinsalu) arvates pole väljariputatud poliitilist reklaami endiselt vaja ja mitte kellegi huve selle puudumine ei riivavat. Subjektiivselt saan ma sellest aru: Urmase pildid olid Tallinnas eelmistel eurovalimistel suurimad (üks - kohe minu paneelmaja seinas: tänagi käib see pilt mind mõnikord veel unes ehmatamas!)... tulemus? Nojah. Mitte ühtegi kohta need plakatid ei toonud. Millest ei järeldu, et nad on valed oma olemuselt. Tegelikult on Resp K-kohukese kaasautor: polnuks välireklaami keeldu, poleks ka kogu K-saagat. Ja siin müts maha keskerakondlaste ees: lollile seadusele saab vastu jabura käitumisega! K-kohuke oli üks meie poliitilise elu andekamaid leide!
Mis õigustesse puutub, siis... on olemas ka eneseväljenduse vabadus, s.h. ka poliitilistel teemadel ja välireklaam seda vabadust teostabki. Mõistagi - sündsuse (?) piires. Ja sõnavabaduse räigemat piirangut kui välireklaami keeld, pole iseseisvas Eestis olnud.
K-kaasus tõendas, muide, üht asja, millest Rüütli meeskonnal aimugi polnud (kuna see on juriidiliselt trikikas koht) ja mida Urmas ei osanud ette näha: reklaami ei saa klassifitseerida sisu järgi! Poliitilist sõnumit edstas vajadusel - kommrtsreklaam (kohuke!, reformikate värvikombinatsioonid firmade kuulutustel jne.). Kui nii, siis tuleks kogu reklaam ära keelata...
Ja üldse, miks meil on viit erinevat sorti kohupiima, 49 sorti juustu jne. Miks asub Selveri kõrval Prisma? Tegelikult aitaks ju ka sellest, kui kõike oleks üks...
Muide, kui saaks ühe partei juurde tagasi, siis, arvan ma, et kaob ka poliitilise reklaamiga tegelemise vajadus... Ah jah. See juba kord oli.

Medvedjevi normaalsuse-hetk

Inimpsüühika on nagu hobusevankri telg: kui temaga aina heinu vedada, siis ta puruneb. (Vahepeal peab sama vankriga näiteks kas turul või laadal käima.) Ühesõnaga, seda seletab materjalide teooria ja psüühikat - psühhiaatria.
Medvedjevi all pevad Venemaa suhted paranema kellega tahes. Mis ei tähenda nende muutumist headeks. Kuid lihtsalt sellepärast, et Putini lapsikud sõjamängud (mereväe-vormi kandmine enne seda, kui tema juhtimisel uputati allveelaev "Kursk", kekutamine lendurivormis - kuigi erinevalt Bushist ei tea Putin sedagi, kummalt poolt lennukisse minnakse - mitte sealt poolt, kust loogatakse hobust! jne) muutusid viimastel aegadel paranoiliselt tõsisteks. Venemaa sisuline poliitika ei muutunud oma sügavamalt olemuselt, küll aga teostamise vahenditelt. Putin tegi vene poliitika - militaarseks. Riiklik ja sõjaline jõud muutusid ekvivalentideks. Seega üleminek Medvedjevile - Gazpromi nõukogu esimehele - vene presidentuuris, tähendab üleminekt rahumeelse(ma)le Venemaale. Kui Putini jaoks oli põhjamaise gaasitoru (Nord Stream'i) idee eeskätt 18 uues allveelaevas Eesti-Soome-Rootsi kallastel, siis Medvedjev arvestab rohkem gaasiga. Isegi kui arvestada, et teatav sõjaline psühhoos käib vene presidentuuri kutsehaiguste juurde, siis ei teki see kunagi paugupealt. Jeltsin alustas täieliku patsifisti ja demokraadina, Putin: bürokraatliku pealekaebaja ja nurgataguseid pisioperatsioone harrastava kgbshnikuna... Nad alles lõpetasid militraakindralitega (muide - nagu alul rahumeelne joodik Brezhnevgi). Medvedjevist ma usun oma olemuselt rahulikku ja kõnevõimelist normaalset venelast. Ja selles mõttes ka suhete normaliseerumist Venemaaga. Tema on mees, kes mõistakas seda, miks näiteks Eesti tahaks saada raha gaasi eest, mis voolab läbi Eesti territoriaalmere. Kui me küsiksime.
"Buck is a buck, " ütles kord Hiina kommunistlik juht Dzou En Lai hämmastunud USA presidendile Nixonile. Seega kui isegi peaks minema halvimini ja ka Medvedjevile pähe lööma militaristlik psühhoos (mida on raske uskuda - tegemist on siiski üle pika-pika aja intelligentse taustaga vene juhiga), ei tule see kohe. Sinna läheb aastaid aega.
Küsimus on selles, kas me oskame seda normaalsuse perioodi kasutada...
Nagu küsitlusest näha, on mu raske töö Putini ohu selgitamisel Jõgeva kandis vilja kandnud. Ja ma olen üldiselt oma valijatega Venemaa suhtes sama meelt... ga mõistus näitab siiski ka väikest heledat triipu venemaa mustal horisondil. Jõgevamaarahvas peab aru saama: niipalju on minus venelast kah, et viimast lootust ei kaota ma kunagi.

Eurovisooni soolo Medvedjevile

Mul on Kreisiraadiost kahju. Sest neil on ennegi juhtunud nii, et nende hea show napsab ära keegi, kelle looduspärane lollus mängib intelligentse huumori üle igast asendist. Ühesõnaga: õrna ja toreda serbiakeelse lauluga uuele slaavi-vendade skandaalile vastu ei saa. Ja nimelt. Sevastopolis viibiv Moskva juht (saksa k. - führer) teatas avameelsemalt kui Ribbentrop, et Krimm ja Sevastopol - põlised Ukraina alad - tuleb Venemaa koosseisu tagasi arvata ja leping, mis nad Ukrainale tagastas - tühiseks kuulutada. Nagu serblasedki Kosovos, unustab esi-moskvalane, et just vene impeeriumi ikkes kattus Krimm venelaste suurimate ja häbiväärseimate prohmakatega. Sõdurite kangelasteoks muutunud Sevastopoli kaitsmine II Maailmasõjas, mille tingis nõukogude vene väejuhtide uskumatu küündimatus (kellede hulgas ei puudunud ka politrukk Brezhnev!) on vaid nende Krimmi hädade tuntuim näide... Aga venelaste hirmu- ja õudusteod Krimmi tatarlaste totaalsel väljasaatmisel või valgete vägede merretõrjumisel Kodusõjas? Isaak Babeli kirjeldatu on vaid killuke sellest loomastumisest, mida tõid vene väed sellele kaunile maale.
Igatahes: pealik Luzhkov (Keskerakonna sõber) on rääkinud. Hau! Krimm tuleb tagasi anda ja lepingud Ukrainaga ei kehti. Morn lugu, iseenesest. Aga mitte ilmna koomilise varjundita. Uuel vene presidendil Medvedjevil tuleb nüüd see skandaal lahendada. Luzhkovi vastu ta teha midagi ei saa (loodame, et veel ei saa!) ega julgegi (loodame, et seegi on ajutine). Luzhkovile järelekiitmine oleks aga teistpidi hull asi - see paneks kahtluse alla mistahes Vene rahvusvahelised lepingud ja rakette tuleks hakata paigutama enam mitte Tsehhi pärapõrgusse vaid lausa Piirissaare eesliinile! Jeltsin oskas koomilisi misanstseene välja mängida Ostrovski klassika vaimus. Medvedjevi intelligentsi määrajaks saab tema huumoritunne. Tegelikult on tal vcaid üks väljapääs - Luzhkov lolliks teha. Aga kuidas? - vaat see on miljoniküsimus.

Anissimi pilt seinale!

Ivan Julmal oli tähetark Anissim, kes ennustas tsaarile järeltulija, poja sündi. Sündis tütar (suurmärterinna Marfa). Anissimi enneaegselt üürikeseks jäänud elu lõppes sellega, et ta istutati otsast pliiatsina teritatud ehituspalgi otsa. Miska häda ka lakkas: lolid ennustused lõppesid ära. Uusi soovijaid ei leidunud.
Kui nüüd vaadata, et Eesti Pank, Rahandusministeerium, kõik muud ministeeriumid takkaotsa, statistikud jne, jms. esitavad kõik igaüks erinevaid numbreid ja seda ka mitu korda päevas, siis kas poleks ehk mõtet mõelda Ivan Julma riigimehetarkusele (kes, muide, kehtestas Opritshnina maadel valuutakomitee süsteemi! - kattevaraks riigikäibest väljavõetud maad) ja talitada numbrihiromantidega... hea küll. Leebemalt. 21. sajand ikkagi. Nende kabineinettide seintele, milles istujad aru ei saa, et valede numbrite ja lollide majandusprognooside tegemine on oma olemuselt kuritegu riigi vastu, tuleks riputada aga õnnetu Anissimi pilt. (Mis ühtede ajaloolaste vältel polevat küll säilinud). Või vähemalt leinaraam tema mälestuseks.

"Eesti Gaas" ja "Zyklon B"

Firma nimetus - "Eesti Gaas" on peaaegu sama, kui IG Farben, kes tootis gaasi Majdaneki ja Aushwitzi koonduslaagritele oleks ümber nimetatud AS Juudi Gaasiks. Hiljutine teade, et Gazprom, kes on nn. eesti gaasi omanik ca kolmveerandi ulatuses, tõstab oktoobrist vene gaasi hinda 1000 EEK võrra igale seda tarbivale Eesti leibkonnale, on kaugel eetilisest või isegi lihtsalt inimlikust äriajamisest. Tõus 35-41% võrra on enneolematu.
Eriti kui silmas pidada, et ülbe plaan rajada Eesti kõrvale logisev-lohisev Nord Stream'i juhe on endiselt jõus ja mida edasi - seda hullemaks läheb. Ühesõnaga: gaasi transiit läbi Eesti olgu tasuta ja ohtlik, aga gaasi müük Eestile - täie hinnaga ja sellele veel sadade kroonide kaupa väljapetetavat raha otsa! Muide, Gazpromile kevadel tehtud vihje normaalsete ärisuhete alustamise vajadusest on olnud hõigatud nagu vati sisse: Gazpromilt pole vastust ei olnud ega vist tulegi. Sealjuures on selle üks juhtfiguure - Schröder, korruptantide kuningas, on ka endiselt vabaduses...
Viimased juhtumised teevad elu ärevamakski: Gazpromi püüe ära osta endist EL presidenti Romano Prodit ja tema poliitilise oponendi - Berlusconi, Itaalia peaministri täielik valmisolek esindada Gazpromi huve Euroopas ja seda nii, et koos Alzheeria impordiga jääb Gazprom kontrollima 62% Euroopa gaasiturust.
Küürakat parandab ainult haud. Seega enne kui kaaluda "Eesti Gaasi" lahtilõhkumist oleks ehk mõtet proovida Gazpromiga rääkida. Rahast ja sellest, mitu miljardit ta Eestile transiidi eest kavatseb maksma hakata. Aga kui jutuajamisest miskit välje ei tule, siis, noh - piir tagasi ja eks siis vaata. Raske uskuda, et NATO jääb 18 vene uut allveelaeva Läänemeres niisama kurvalt nurgast pealt vahtima. Kui Gazprom otsib oma sõdurfirmale "Eesti Gaas" seiklusi, siis ta peab ta nad saama. Kuidas ka poleks , aga pulli alles hakkab tulema!

Keskerakonna platnoi-mentaliteet

Niipea, kui Tallinna juhid ja Juht avastasid, et SMS-laenudega saab vaesema rahva päris paljaks koorida, otsustati tõsta SMS-laenude reklaami hinda. Neljakordseks vist. Idee lihtne ja selge: kuritegelik pisness peab jätkuma, aga kuritegelikult röövitud raha tuleb teistega jagada. Teiste all tuleb mõelda Keskerakonda. Siin siis see vahe ongi: meie tahame kuritegelikule ärile lõppu teha, Keskerakond soovib selle õitsengut tingimusel, et kasud jagatakse platnoide ja "kesikute" vahel ära. Muide, see toob kaasa veelgi koledamad laenu-intressid ja seega viletsusse tõugatavate inimeste arvu kasvu. Kellele õieti tuli pähe see koomiline idee, et Keskerakond hoolib kasvõi mõnestki kehvemal elujärjel olevast inimesest?
Mööngem, et SMS-iga võrreldes on kasiino-äri ausam...

SMS:Laenukatk

Kiirete tarbimislaenude (nn. SMS-laenude) kriitikale olen saanud väga suure hulga toetavaid maile, millede hulgas ent kumab läbi küsimus: mida teha? Niisiis vastan. Tehes enne väikese intermezzo: teema avastas ja selle suurust mõistis esimest korda justament Reformierakond, täpsemalt - meie kaasvõitleja Taavi Rõivas. Au ja kiitus, sulle, Taavi!

Nüüd vastus.
Esimene osa probleemist - see, et SMS laenud enam ei pääseks meid oma räpase haisuga lämmatama. Selleks tuleb teha paar muutust võlaõigusesse, mis fikseeriksid liigkasuvõtmise kui nähtuse, keelustaksid selle ja võib olla isegi võiksid teatud juhtudel viia kriminaalkaristuseni (nagu karistatakse näiteks narkootiliste ainetega seotud kuritegude eest). Aga siin peavad sõnastused olema täpsed ja selged, kuid me saame sellega varsti hakkama.
Teine osa - mida teha neil, kes sellesse orjusesse on langenud? Juba olemaolev tsiviilseadus keelustab ebaõiglased, eba-ausad, pettusel rajanevad ja heade kommete vastased lepingud. Seega on enamus SMS-laene kehtetud ega kuulu lepingulisele täitmisele. Tõsi, võiks tagasi anda laenu põhisumma ja sellele lisada mingi mõistliku protsendi (näiteks 5...8) ja lugeda sellega leping täidetuks. See aga vajaks kohtuotsust. Kui peaks leiduma julge inimene, kes midagi ei häbene ja kelle SMS-nikud on vahele võtnud, küllap leidub ka noor teravate hammastega advokaat, kes selle asja kohtusse viib.
Kahjuks Riigikogu liikmena ma ise seda teha ei saa... aga küll tahaks!

Ja veel. Ehk saabub varsti ka aeg, kui räpase ja haiseva SMS-laenu äri ajajate nimed teatavaks saavd! rahvas peab teadma ka oma kaabak-ärimehi, kes rikuvad mitte ainult riigi, vaid ka vaba turu ja ausa äri ideede puhast mainet.

Riigireetmise libe tee, Jürgen Ligi

Aastaid tagasi kuulsin sellest, et Kaitseväe kindralstaap oli sõlminud koostööleppe KaPoga. Omatlaadi MRP. Kuidas nimetatakse kahe jõustruktuuri omavahelist kokkulepet väljaspool peaministri kabinetti? Väga õige: vandenõuks võimuhaaramise eesmärgil. Olen kuulnud juhtivaid sõjaväelasi arutlemas teemal - kes võiks olla hea ja kes võiks olla tulevane halb kaitseminister. Kuidas seda nimetatakse? Riigireetmiseks, mida sõja-ajal karistatakse mahalaskmisega, soovitavalt - väeosa rivi ees. Kuidas nimetada Arnold Rüütli agitatsiooni Pärnu kasarmutes? Kah õige. sõjaväe mässule õhutamiseks, mida - kui lugeda Vsevolod Vishnevski näidendit "Optimistlik tragöödia" - saab karistada samuti aukude tegemisega agitaatori kehasse, kusjuures sellesama kasarmu õues. Kui niisugused asjad sünnivad 21. sajandi Eesti kaitseväes, siis saab kuidagi arusaadavaks, et 1940. aastal täideti Konstantin Pätsi ja Laidoneri rahvusreetlikku käsku ja mõeldi vaid sellele, kuidas püssid metsa visata ja sõjaväena laiali joosta. Imestama paneb, et 60 aastat hiljem pole sellest midagi õpitud. Jürgenil on kahjuks õigus. Sõjaväeluure senine tegevus on olnud korraldatud vandenõu Eesti riigi hävitamiseks.

Et veel selgem oleks

Kuna allopool oli üks kommentaar, siis ka vastan. Teema - kas Reiljan on üldiselt süüdi või ei - ei ole miski teema. Olen kuulnud kümneid skeeme ja lugusid, milledest paljud näivad mulle tõenäolistena, kuid näen ka järgmisi fakte:

a) ühtegi nondest süüdistustest pole kunagi esitatud, miks?
b) lihtsast maadevahetusest ei saada kuidagi asja kokku;
c) Villu ümbruses Jõgevamaal oldi tema tegevuse suhtes rahulikud; polnud ühtegi inimest, kes oleks esitanud ainsagi faktidel rajaneva süüdistuse - ka siis, kui ma seda küsisin; (valmiskampaanias ei saa tugineda ainult muljetele);
d) vabariigi prokuratuuris toodab kuuldusi ja klatshi grupeering, keda allpool näidatud daam esindab - nii välimuselt, kui ka tarkuselt ja olekult - ja see ei ole tepas hea.

Eesti väärib ja vajab prokurauuri.

Alustasime seda aastat lausungiga: Jõgevamaa inimesed peavad tagasi saama usu endasse. Ja sede algab sellest, et hakkame julgeks. Julgus on ka see: vaatame siis need Villu asjad üle. Mis on õige - on õige. Ja mis ei ole - see ei ole. Mul on tiba naljakas mõelda Kalevipojale, kes võitlemise asemel kuulujutte levitab.

Et selgem oleks

Minu kooliajal peksti kohtust välja need avokaadihakatised, kes olid julgenud tulla kohtusaali ilma lipsuta. Õigusemõistmise väärikust rõhutab talaar. Traditsioonilislet tsivvilasjades - must ja kriminaalasjades - punane.
Nõus, välimus ei ole enda teha, kuid riietumine on. Kohtus selliselt riietatud daami mõtted on kusagil madalamal, kui ajud. See on suhtumise asi. OK, ma ei ole mingi näidis, aga tänaseks päevaks valisin ma enne esinemist endale musta särgi, sest arvasin, et värviline ja valge ei sobiks, s.h. ka Kristuse kannatamise aegu.

Kes on see daam elukutselt?

Niisiis: PROKURÖR Laura Feldmanis, kelle tehtud oli Villu lugu Sarrit puudutavas osas. Ma ei näe tema olekus midagi, mis viitaks õigusemõistmisele... Kuidas ka pole: Väino maitse kaitsealuste valikul on minu omast parem.

FOTO: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix

Mihkelson ei peaks pahandama.

Kui binokliotsad ringi keerata, siis - jah - võib Eesti viimaste aastate suurim saavutus muutuda millekski vastupidiseks küll. Ma mõtlen viimase Euroopa Ülemkogu tulemusi. Kus saavutati kaks olulist asja: (a) märgati Eesti iseseisvat osa, huve ja poliitikat tulevase Euroopa ühtse energiapoliitika kujundamisel ja (b) saadi aru, et Eesti positsioon ((Eesti-Vene energiasuhetes) pole mitte ainult õige, vaid tõeliselt Euroopa huve arvestav ja edendav. Seda, et kolmetunnilisel kohtumisel rääkisid kõik Euroopa Liidu liikmesriikide juhid üle poole tunni Eesti energeetikast pole mitte ainult tähelepanuväärne iseenesest, vaid ka lootusrikas Euroopale. Ja ärgem salakem siis täna, välispoliitilisele suursaavutusele järgneval nädalal, et suuresti on Eesti energeetika ja julgeoleku asetamine Euroopa arengu fookusesse olnud ühe erakonna - Reformierakonna strateegilise tegevuse tulemus. Pea- ja välisminister olid tublid, aga nende taga oli ka aastaid tööd. Veel kaks-ja-pool aastat tagasi tundus Eesti merepiiri nihutamise idee eesmärgiga saavutada teatavaid energeetilisi eesmärke (eeskätt shantazheeriva gaasitoru ehitamise edasilükkamist Läänemeres, millest olid huvitatud Venemaa ja Saksamaa) kerge sonimisena. Täna on eesmärk saavutatud: vanal viisil ja meie seljataga toru ei tule. Aga selleks oli vaja peaministri uksenäitamist Schröderile, Paeti avaldust võimalusest ühepoolselt ümber kujundada Soome lahes kulgevad piirid, selleks oli vaja ka Pronksiööl ilmutatud poliitilist selgust, et saavutada tänane võit. Lühidalt: Eesti energeetiline eripära ja seos Euroopaga on näidatud, tunnustatud ja edaspidist arutelu väärivaks tunnistatud. Omaltpoolt on Eesti näidanud, et ta ei aja oma kitsast kolka-, vaid Euroopa asja. Mida siis veel, taevas hoidku?
Muide, pea- javälisministril oli arvatavasti kaasas mingisugune Euroopa Asjade Komisjoni mandaat ja tema küsimus peaks olema see - kas see täideti ja ega sellest üle ei mindud. Kui nii, siis pole pahandamiseks põhjust. Kui aga Reformierakond saavutas rohkem, kui komisjon lootis, siis... nojah, eks ta aja kadedaks veidi küll. Ja, ausõna, vaat' sellest saan ma aru. Eriti veel pärast seda, kui (IRL) erakonnakaaslasel (majandusminister Juhan Partsil) samadel teemadel Brüsselis kohe kunagi vedanud ei ole.

Urrraaa! Muameeste võit!

Võib kergendatult hingata. Venemaa valimised õnnestusid ja läksid Eestile nii edukalt, kui seal minna andis. Muide... riski element oli siiski olemas: 2/3 häältest antuna valitseva partei I sekretäri poolt - niisuguse tulemuse eest poleks ei Stalini ega vist pehmekäelise Brezhnevigi ajal valimiskomisjoni esimehe peale otsusepaberitki raiskama hakatud: kuul pähe või Siber (25+5). Nii et ega see võit Medvedjeveil just lauskindel ja ülitugev kah ei olnud.
Ja just siit hakab tasakesi punuma nende valimiste tegelikult ainus inimlikult põnev intriig - nagu Ostap Benderi ja Kissa Vorobjaninovi vahel: kes siis Venemaal ikkagi tegelikult nr. 1-ks saab - kas Putin endistviisi või Medvedjev. Teadmata selle koomilise eelmängu tagamaid, olen ma puht-inimlikult kindel, et Medvedjev kohe ei ole sedanägu mees, kes Putinil endast hüpiku laseb teha ja Putinil on, mida sahtli vahele lüüa: hukka-aetud Taga-Kaukaasia (mis algas ühest pisikesest sõjast Tshetsheenias), maha raisatud gaasivarud, välispoliitiliste saavutuste ümmargune null jne. Nagu öeldakse: Medvedjevil on Putinile - mida ära unustada, kui ta tahab.
Igasugune muu presidendivariant olnuks Eestile võrratult hullem. Kommunist Zjuganov pole ohtlik sellepärast, et ta on kommunist (pole kunagi olnudki!), aga sellepärast, et ta on väsinud. Proletariaadi klassivõitlusest käivad talle närvidele juba suur lärm ja sügisesed nirud miitinguilmad. Tõeline sotsiaaldemokraat hoolitseb selles positisooonis pigem oma poja käekäigu pärast Etonis, lemmiktraavli jalanihestuse kui lendlehtede sisu pärast. Zhirinovksi oli hea nagu alati... aga ka jääb selleks, mis alati ja demokraati (1,5%) on vara karta. Igatahes kogu meie sügava inimliku sümpaatia juures Venemaa demokraatide vastu, teistkorda me neid nii lühikese aja jooksul üle enam ei elaks. Efektiivselt ja korruptsioonita toimiv Venemaa on kahtlemata moraalse eksperimendina huvitav, kui majandusliku reaalpoliitika faktorina... Maailm on karm. Ja kui ka järgmise presidendi-aegu jääb Venemaa uputama oma tuuma-allveelaevu, ehitama uusi, unistama mere-alustest ei-tea-mis-torudest... siis on meil sellest riigist ja nendest inimestest kahju: kui inimestel. Aga meie ohtutunde kraad jääb tõusmata. Soovides head... ehk seda siis: et kunagi ometi tuleks Venemaale tema enese mõistmise aeg ja et tavalise venelase tavaline elatustase oleks tema töökust ja vaimu väärt.
Aga muidu, jah, nagu ütlevad meie spordikommentaatorid: meie meeskonna seegi edukas mäng lõppes viigiga: 0:0.

Dima

Brezhnev-Fordi pakt - minevikuks?

Kosovo vabanemine kinnitas: Euroopa piirid on hakanud voolama ja need, mis on kehtestatud kahe suure rahusüsteemiga (Westfaalia ja Nystadt'i rahud) hakkavad muutuma. N.ö sepratistlikke jutte kuuleme nüüd mitte ainult baskidelt ja flaamlastelt, vaid isegi - inglastelt, kes leiavad, et sisuliselt on nad anastatud shotlaste poolt. (Kui lugema hakata Briti kabinetiliikmete elulugusid, siis pole see väide tõest kaugel.) Enamgi veel: kui arvestada, et klassikalise Euroopa parlamentide osa väheneb ja nende võim jaguneb ikka enam omavalitsuste ja Brüsseli vahel, siis tekibki kahtlus selles, kas ja kui püsivad tänase Euroopa piirid ikkagi on. Brezhnev-Fordi pakt (nn. Helsinki kokkulepped anno 1975), milles USA ja NSVL jagasid ära omavahelised mõjusfäärid ilmselt enam ei kehti. Reaganist ja Gorbatshovist alates hakkas kujunema uus ja tõeliselt vaba riikide ühendus vanas Euroopas. Ja sellel taustal pole Zhirinovski idee teatud territooriumi, õieti - linna osa eraldamisest nn. eesti-venelastele nii jabur ühti. Mõtleme rahulikult... Kas Narva on enam Narva? Nõukogude Armee abiga seda linna enam ei ole. On monstroosne nõukogude asum, kuhu need vähesed eestlased kes sinna on elama jäänud ei kuulu ei oma vaimult ega olekult. Ja vastupidi: Nõukogude Narva diktaat avaldab paratamatult üsnagi negatiivset poliitilist mõju ümbritsevatele puhtalt Eesti aladele - Ida-Virumaale tervikuna. Ma tean, et olen veidi provokatiivne, aga siiski... Narva ülenadmine Venemaale peaks tegelikult vähendama rahvuspingeid Tallinnas (Tallinna mitte-eestlastel oleks koht, kuhu elama asuda), taastama Narva ja Jaanilinna infrastruktuurse ühtsuse ja mis puudutab Eesti sõjalist kaitsejoont piki Narva jõge, siis ega see ju muutu: Narva linn kui anklaav ei oma kaasaegses mõttes mingit sõjalis-strateegilist tähtsust. Lühidalt: ma pole kunagi arvanud Zhrinovskit idioodiks (just tema, muide, oli Pronkssõduri teisldamise aegu kaine poliitik, kes väitis, et surnute koht pole mitte trollipeatuses, vaid surnuaias) ja tema idee pole ehk teostatav, aga ta on provokatsioon selleks, et edasi mõelda. Ja sellisena - hinnatav. Eriti oludes, kus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu välispoliitika Venemaa suhtes krigiseb, nagu õlitamata Wanderer'i jalgratas.

Unistus värvipimedast Ameerikast

saab tõelisuseks. Mäletan juhust, kus pidin näo järgi ära tundma isiku, kes tuli minuga kohtuma New Yorgis. Mulle kirjeldati tema välimust, ülikonda ja isegi lipsu... ja lõpuks tundis ikkagi tema minu ära. Sest mulle oli jäetud ütlemata, et tegemist - neegriga. Ja tõepoolest: veel tänagi ei mäleta ma mõnel juhul seda, kas mu ammune kolleeg on latino, valge, mustanahaline või kaukaaslane (vene rassistide jaoks on oluline just viimase äratundmine!). Barak Obama võib teha teoks selle, mis tundunuks imena veel 5 aastat tagasi. Jätame kõrvale selle, et ta on demokraatide kandidaatidest targim ja sarmikaim, tähtis on see, et temast õhkub visiooni. Hillary on vana kooli esindaja ja küüniline, Edwards teeskleb proletaarlast ja elab kui parun (variatsioon Meie Edgarist)... ühesõnaga: on tulnud Obama aeg. Ja pangem tähele: peaaegu ainus asi, millest ta ei räägi - on rass. Seega siis: rassism, natsionalism, feminism, homoaktivism vms on nende poliitikasse-ihkajate töövahenditeks, kellel puudub poliitika jaoks olulisim: usk, mõistus ja sarm.

Vene kommuniste viimne võitlus?

"Viimse võitluse maale, lahing otsustav viib..." lauldakse kommunistide hümnis. See aeg on vene kommunistidel käes. Venemaa järgmine president on teada ja ainus, mis võib kõigutada südames ebakindlat Putini-Medvedjevi süsteemi on see, kui Zjuganov loobub kandideerimast presidendiks. Tuueks ettekäändeks väite varasematest Duuma valimistest - mille tulemuste õigsust on kommunistid kogu aeg eitanud. Kui loobuksid ka Zhirinovski ja Kasjanov saaks nähtavaks nähtav: kuningas on alasti. Ja kui Putini võimuletõusu taga oli siiski mingil määral olemas rahva autroiteet läbi Jeltsini isiku, siis nüüdses võimuvahetuses ilmneks Venemaa sellisena, milline ta tagelikult on. Muide, mulle tundub, et Zjuganov pole juba ammu enam poliitiline tegija. Ja presidendivalimiste etendus mängitakse haigutava publiku ees ikkagi läbi.