laupäev, 29. märts 2008

Riigireetmise libe tee, Jürgen Ligi

Aastaid tagasi kuulsin sellest, et Kaitseväe kindralstaap oli sõlminud koostööleppe KaPoga. Omatlaadi MRP. Kuidas nimetatakse kahe jõustruktuuri omavahelist kokkulepet väljaspool peaministri kabinetti? Väga õige: vandenõuks võimuhaaramise eesmärgil. Olen kuulnud juhtivaid sõjaväelasi arutlemas teemal - kes võiks olla hea ja kes võiks olla tulevane halb kaitseminister. Kuidas seda nimetatakse? Riigireetmiseks, mida sõja-ajal karistatakse mahalaskmisega, soovitavalt - väeosa rivi ees. Kuidas nimetada Arnold Rüütli agitatsiooni Pärnu kasarmutes? Kah õige. sõjaväe mässule õhutamiseks, mida - kui lugeda Vsevolod Vishnevski näidendit "Optimistlik tragöödia" - saab karistada samuti aukude tegemisega agitaatori kehasse, kusjuures sellesama kasarmu õues. Kui niisugused asjad sünnivad 21. sajandi Eesti kaitseväes, siis saab kuidagi arusaadavaks, et 1940. aastal täideti Konstantin Pätsi ja Laidoneri rahvusreetlikku käsku ja mõeldi vaid sellele, kuidas püssid metsa visata ja sõjaväena laiali joosta. Imestama paneb, et 60 aastat hiljem pole sellest midagi õpitud. Jürgenil on kahjuks õigus. Sõjaväeluure senine tegevus on olnud korraldatud vandenõu Eesti riigi hävitamiseks.

esmaspäev, 24. märts 2008

Et veel selgem oleks

Kuna allopool oli üks kommentaar, siis ka vastan. Teema - kas Reiljan on üldiselt süüdi või ei - ei ole miski teema. Olen kuulnud kümneid skeeme ja lugusid, milledest paljud näivad mulle tõenäolistena, kuid näen ka järgmisi fakte:

a) ühtegi nondest süüdistustest pole kunagi esitatud, miks?
b) lihtsast maadevahetusest ei saada kuidagi asja kokku;
c) Villu ümbruses Jõgevamaal oldi tema tegevuse suhtes rahulikud; polnud ühtegi inimest, kes oleks esitanud ainsagi faktidel rajaneva süüdistuse - ka siis, kui ma seda küsisin; (valmiskampaanias ei saa tugineda ainult muljetele);
d) vabariigi prokuratuuris toodab kuuldusi ja klatshi grupeering, keda allpool näidatud daam esindab - nii välimuselt, kui ka tarkuselt ja olekult - ja see ei ole tepas hea.

Eesti väärib ja vajab prokurauuri.

Alustasime seda aastat lausungiga: Jõgevamaa inimesed peavad tagasi saama usu endasse. Ja sede algab sellest, et hakkame julgeks. Julgus on ka see: vaatame siis need Villu asjad üle. Mis on õige - on õige. Ja mis ei ole - see ei ole. Mul on tiba naljakas mõelda Kalevipojale, kes võitlemise asemel kuulujutte levitab.

neljapäev, 20. märts 2008

Et selgem oleks

Minu kooliajal peksti kohtust välja need avokaadihakatised, kes olid julgenud tulla kohtusaali ilma lipsuta. Õigusemõistmise väärikust rõhutab talaar. Traditsioonilislet tsivvilasjades - must ja kriminaalasjades - punane.
Nõus, välimus ei ole enda teha, kuid riietumine on. Kohtus selliselt riietatud daami mõtted on kusagil madalamal, kui ajud. See on suhtumise asi. OK, ma ei ole mingi näidis, aga tänaseks päevaks valisin ma enne esinemist endale musta särgi, sest arvasin, et värviline ja valge ei sobiks, s.h. ka Kristuse kannatamise aegu.

Kes on see daam elukutselt?


Niisiis: PROKURÖR Laura Feldmanis, kelle tehtud oli Villu lugu Sarrit puudutavas osas. Ma ei näe tema olekus midagi, mis viitaks õigusemõistmisele... Kuidas ka pole: Väino maitse kaitsealuste valikul on minu omast parem.


FOTO: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix

esmaspäev, 17. märts 2008

Mihkelson ei peaks pahandama.

Kui binokliotsad ringi keerata, siis - jah - võib Eesti viimaste aastate suurim saavutus muutuda millekski vastupidiseks küll. Ma mõtlen viimase Euroopa Ülemkogu tulemusi. Kus saavutati kaks olulist asja: (a) märgati Eesti iseseisvat osa, huve ja poliitikat tulevase Euroopa ühtse energiapoliitika kujundamisel ja (b) saadi aru, et Eesti positsioon ((Eesti-Vene energiasuhetes) pole mitte ainult õige, vaid tõeliselt Euroopa huve arvestav ja edendav. Seda, et kolmetunnilisel kohtumisel rääkisid kõik Euroopa Liidu liikmesriikide juhid üle poole tunni Eesti energeetikast pole mitte ainult tähelepanuväärne iseenesest, vaid ka lootusrikas Euroopale. Ja ärgem salakem siis täna, välispoliitilisele suursaavutusele järgneval nädalal, et suuresti on Eesti energeetika ja julgeoleku asetamine Euroopa arengu fookusesse olnud ühe erakonna - Reformierakonna strateegilise tegevuse tulemus. Pea- ja välisminister olid tublid, aga nende taga oli ka aastaid tööd. Veel kaks-ja-pool aastat tagasi tundus Eesti merepiiri nihutamise idee eesmärgiga saavutada teatavaid energeetilisi eesmärke (eeskätt shantazheeriva gaasitoru ehitamise edasilükkamist Läänemeres, millest olid huvitatud Venemaa ja Saksamaa) kerge sonimisena. Täna on eesmärk saavutatud: vanal viisil ja meie seljataga toru ei tule. Aga selleks oli vaja peaministri uksenäitamist Schröderile, Paeti avaldust võimalusest ühepoolselt ümber kujundada Soome lahes kulgevad piirid, selleks oli vaja ka Pronksiööl ilmutatud poliitilist selgust, et saavutada tänane võit. Lühidalt: Eesti energeetiline eripära ja seos Euroopaga on näidatud, tunnustatud ja edaspidist arutelu väärivaks tunnistatud. Omaltpoolt on Eesti näidanud, et ta ei aja oma kitsast kolka-, vaid Euroopa asja. Mida siis veel, taevas hoidku?
Muide, pea- javälisministril oli arvatavasti kaasas mingisugune Euroopa Asjade Komisjoni mandaat ja tema küsimus peaks olema see - kas see täideti ja ega sellest üle ei mindud. Kui nii, siis pole pahandamiseks põhjust. Kui aga Reformierakond saavutas rohkem, kui komisjon lootis, siis... nojah, eks ta aja kadedaks veidi küll. Ja, ausõna, vaat' sellest saan ma aru. Eriti veel pärast seda, kui (IRL) erakonnakaaslasel (majandusminister Juhan Partsil) samadel teemadel Brüsselis kohe kunagi vedanud ei ole.

esmaspäev, 3. märts 2008

Urrraaa! Muameeste võit!

Võib kergendatult hingata. Venemaa valimised õnnestusid ja läksid Eestile nii edukalt, kui seal minna andis. Muide... riski element oli siiski olemas: 2/3 häältest antuna valitseva partei I sekretäri poolt - niisuguse tulemuse eest poleks ei Stalini ega vist pehmekäelise Brezhnevigi ajal valimiskomisjoni esimehe peale otsusepaberitki raiskama hakatud: kuul pähe või Siber (25+5). Nii et ega see võit Medvedjeveil just lauskindel ja ülitugev kah ei olnud.
Ja just siit hakab tasakesi punuma nende valimiste tegelikult ainus inimlikult põnev intriig - nagu Ostap Benderi ja Kissa Vorobjaninovi vahel: kes siis Venemaal ikkagi tegelikult nr. 1-ks saab - kas Putin endistviisi või Medvedjev. Teadmata selle koomilise eelmängu tagamaid, olen ma puht-inimlikult kindel, et Medvedjev kohe ei ole sedanägu mees, kes Putinil endast hüpiku laseb teha ja Putinil on, mida sahtli vahele lüüa: hukka-aetud Taga-Kaukaasia (mis algas ühest pisikesest sõjast Tshetsheenias), maha raisatud gaasivarud, välispoliitiliste saavutuste ümmargune null jne. Nagu öeldakse: Medvedjevil on Putinile - mida ära unustada, kui ta tahab.
Igasugune muu presidendivariant olnuks Eestile võrratult hullem. Kommunist Zjuganov pole ohtlik sellepärast, et ta on kommunist (pole kunagi olnudki!), aga sellepärast, et ta on väsinud. Proletariaadi klassivõitlusest käivad talle närvidele juba suur lärm ja sügisesed nirud miitinguilmad. Tõeline sotsiaaldemokraat hoolitseb selles positisooonis pigem oma poja käekäigu pärast Etonis, lemmiktraavli jalanihestuse kui lendlehtede sisu pärast. Zhirinovksi oli hea nagu alati... aga ka jääb selleks, mis alati ja demokraati (1,5%) on vara karta. Igatahes kogu meie sügava inimliku sümpaatia juures Venemaa demokraatide vastu, teistkorda me neid nii lühikese aja jooksul üle enam ei elaks. Efektiivselt ja korruptsioonita toimiv Venemaa on kahtlemata moraalse eksperimendina huvitav, kui majandusliku reaalpoliitika faktorina... Maailm on karm. Ja kui ka järgmise presidendi-aegu jääb Venemaa uputama oma tuuma-allveelaevu, ehitama uusi, unistama mere-alustest ei-tea-mis-torudest... siis on meil sellest riigist ja nendest inimestest kahju: kui inimestel. Aga meie ohtutunde kraad jääb tõusmata. Soovides head... ehk seda siis: et kunagi ometi tuleks Venemaale tema enese mõistmise aeg ja et tavalise venelase tavaline elatustase oleks tema töökust ja vaimu väärt.
Aga muidu, jah, nagu ütlevad meie spordikommentaatorid: meie meeskonna seegi edukas mäng lõppes viigiga: 0:0.