Poliitiline kultuur või nuga selga? Karel Rüütli.

On asju, mida ei tehta. Kui Keskerakonnaga seoses tekkis omaaaegne "lindiskandaal" (mis tagantjärele võttes võis muuta Eesti poliitilisi tulevikke üsnagi oluliselt), siis ei tulnud sellel erakonnal mitte kellelegi pähe hakata seadust oma erakonna pärast ja nimel ümber tegema. Ausus ja au-tunne ei lubanud.
Nüüd aga ilmub välja Rahvaliidu prints-regent sisult ja vormilt mõttetu seaduse ideega, mille taga üks mõte võis siiski olla: käimsaolevas kohtuprotsessis vaidlustada tõendid, mis süüdistuse meelest on olulised (ühe süüdistatava telefonikõnede paar salvestust).
Mis aga piirneb lausa hullumeelsusega on see, et siit kumab läbi Rahvaliidu printsi usk sellesse, et tema endine sheff on tegelikult süüdi ja muud võimalust tema päästmiseks (või uputamiseks? aga sellest hiljem) ei ole, kui seaduse enese muutmine.
Muide, ma tõesti arvan, et Reiljani vastu esitatud tõendid on tühised - mitte vormilt vaid sisult ja ka seda, et just ametit alustanud õiguskantsler nende esitamisel nendele eriti ei mõelnud. Aga see pole ju see!
Kohus otsustab ja Riigikogul pole mitte vähimatki õigust isegi Rüütli enda kõrges isikus kohtule kaela istuda ja sundida hindama tõendit nii, nagu ta ise arvab heaks olevat.
Ühesõnaga: ma usun, et õigus on õigus. Villu on tark ja mõistlik mees. Tal on head ja tublid advokaadid. Meie kohus on enamasti teinud õigust õigesti. Ja pole midagi paremat, kui soovitada: Rüütli sugustest "sõpradest" on parem eemale hoida. Kahjuks on elus ka näilikke sõpru, kelle sõprus on hullem avalikust vaenust.
MUIDE. Kui Rüütlil oleks nende neetud logifailide vastu tõsine huvi, siis leppinuks ta kokku mistahes teise erakonna inimesega, kes vastava eelnõu oleks esitanud. Aga nüüd siis lootkem, et tegemist oli lihtsalt poliitilise labasuse ja mitte Rahvaliidu suurmehele - Reiljanile - kavandatud noahoobiga otse selja sisse.

Kolmas nael Põhiseaduse sarka...

löödi täna bravuurikalt Toompeal. Esimesena oli aastate eest alusatnud kasaka-sotniku uljusega Lennart Meri vabastades omatahtsi kindral Kerdi (kellele sõdurid pidid formaalselt edasi alluma) ja nimetades täitsa hopsti ametisse admiral Kõutsi, kes justkui oli nagu uus ametissetulnu. Kahepäisele vene kotkale vastandas Meri kahepäise Eesti sõjaväe... Kuna sõda Venemaaga ei tulnud, siis ei olnud toimunu sealsete eriteenistuste provokatsioon, vaid ikka meie oma - enesetegu.
Põhiseadusel trampis teist korda firma "Falck" aretterides ja füüsiliselt rünnates kahte isikupuutumatusega kaitstud saadikut. Kes, nagu nüüd juba teada, ei teinudki muud, kui küsisid petis-baarmanilt õiget arvet... Aga mitte selles pole asi. Sõjaolukorras tulnuks need kaks "Falck'i" tegelast maha lasta kohapeal nende eneste ohvitseri poolt ja koostada laipade omastele üleandmise akt.
Tegu muutub pikantsemaks seetõttu, et poliitiliselt involveeritud "Falck" jättis 72 tunniks Riigikoguta (milles on 101 liiget!) ajal, mil oli just lahvatanud valitsuskriis.

Ja nüüd siis kolmas kord. Saadikute tasud. Paragrahv 75. Lugege seda veel ja veel ja veel ja veelkord ja andestage, kui tõlkisin selle halvasti. Aga võttes selle lause USA PS XXVII parandusest teadsin ma väga täpselt, mida ma temaga mõtlesin...

Nii toorelt ei rullinud PS-t ei Meri ega "Falck". Ja kuna minu mistahes osalemine selles arutelus tähendab, et ma olen kasvõi osaliselt nõus PS kui sellise mittekehtimise idee , kui sellisega, siis tehke seda pulli, sõbrad, ilma minuta. Minu teadlastaluvusel on piirid. (Doktoritöö oli seaduste tõlgendamise teooriast. Vt raamat "Tekst prava.") Ja taluvuspiirid on ka tekstiautoril ja ka kodanikul.

Aga loodame, et mistahes uus-vapslusel tuleb ükskord siiski mingi sein veel vastu. Või me paneme selle seina neile ette.