esmaspäev, 27. aprill 2009

Reformierakonna jätkuv vaimu-kasv

Alustan lihtsast faktist: vaatasin oma sooja-arveid ja leidsin järgmised numbrid – eelmise aasta märts – 447 EEK, november – 639 ja detsember – 819. Tegemist on kahetoalise korteriga Mustamäel. Miks hind tõusis? Sellepärast, et Eesti suhtes monopoolne gaasi lõpptarnija – Vene Gazprom, ettevõte, mis kuulub riigile, mida kontrollib Keskerakonna sõsarpartei – Jedinaja Rossija on muutumas ahnemaks ja Eesti suhtes pahatahtlikumaks. Muide - just selle poliitilise seose pärast ongi mul kuidagi raske uskuda näiteks Maarika Tuusi või Vilja Savisaare kõrgetes toonides etendatavaid karjatusi murest lihtsa ja vaese inimese pärast… kui seda muret ikka oleks, siis kokkumängu Venemaaga toasooja hindades ei tohiks ikkagi olla… Siit aga nüüd siis meist – Reformierakonnast.

Reformierakonna vaimseks aluseks on liberaalne demokraatia – ideoloogia, mis on oma tänasel kujul ca 160 aastat vana. Kuna meie jutlustame väga väheseid ja lihtsaid asju, siis pole meie ja aatekaaslaste vaated selle aja jooksul suurt muutunud. Väidame, et inimene on vaba otsustama selle üle, mida ta tahab selle määrani, kui ta ei ahista teist inimest tahtmast seda, mida too tahab. Ja teiseks: saamaks ostja jaoks parimaid kaupu parima hinnaga tuleb alal hoida turu-suhteid, mis panevad tootjad võistlema võimalikult parema teenuse pakkumise nimel.

On kuulda olnud jutte ja tehtud isegi nn. prügikasti-kampaaniat selle kohta, et liberaalne ideoloogia (s.t. Reformierakonna vaim!) oleks nagu vananenud… Vastupidi! Kui seni oli liberalism Eestis paljuski ikkagi teooria, mida oli tuhandeid kordi kinnitanud välismaa- ja ajaloo kogemus, siis nüüd oleks aeg sektandliku usu-koosoleku kombel hõisata: halleluuja! Liberalism, sa oled oma võimu ka meie maal nõdrausulistele kinnitanud! Paremat näidet, kui Eesti kinnisvara-äri hukkaminek, on võimatu leida. Maju ehitati palju, kuhu juhtus ja kuidas juhtus. Majade hinnad olid hullumeelsed. Arenguplaanid olid tehtud inimeste hulgale, mis on suurem Eesti elanikkonnast. Kvaliteet oli… olematu! Ja turg reageeris! Reageeris täpselt nii nagu pidigi! Ja nüüd on, issanda abiga, kõik korras! Majakarpe enam juurde ei klopsita ja ehitusmehed on vabad hakkama tegelema muude, tegelikult vajalike asjadega.

Ehitusfirmad püüdsid turgu ära petta omavaheliste kokkulepetega – noh, et kuipalju me koos ehitamise eest raha küsime ja kuidas me üheskoos tarbijat nöörime. Tubli mõte. Aga tulemus oli see, et vabaturg murdis ikkagi läbi – ehitajate ja kinnisvara-rahva krahh tuli paar aastat hiljem, aga hea uudis oli ka see, et põhja läksid nad omavaheliste lepete abil ka kõik enam-vähem korraga. Kes võitis? Tarbija. Kinnisvarade hinnad on rohust madalamad. Kes endiselt ehitab, ehitab mõistusega. Muide: inimeste säästud täna ei kahane, väidavad vähemalt kahe panga juhid… küllap siis, kui usaldus kinnisvara vastu tagasi tuleb, leidub ka raha selle soetamiseks tänase hinnaga!

Niisiis: turg toimib ja seda – enamuse inimeste jaoks. Teine probleem – mis tarbimisest me räägime, kui inimesed kaotavad töö (sageli endast täiesti mitteolenevatel asjaoludel) ja teenistuse. Mis tootmisest me räägime, kui Eesti ettevõtted (enamuses 4-7 töötajaga) pigistatakse kinni sotsiaalmaksudega (ja et Eesti ettevõtlus kogemata ellu ei jääks, jutustavad opositsiooni-prouad meile seda, kuidas peaks makse tõstma ja kuidas tuleks kasvõi pensione koju kanda näiteks tallinlastele, kes kasutavad Interneti-panga teenuseid… prouadele on võõra raha jagamine – käkitegu.)

Üleskutsed suurendada sotsiaalseid väljamakseid ei sisalda vastust küsimusele: kus võetakse raha ja mismoodi lükatakse majandus veerema. Täna on liberaalsel, reformierakondlikult juhitaval valitsusel võtmeküsimus: kuidas tugevdada ja edendada turu toimet, mis tähendab väärtuslikke töökohti, suuremaid palku, pensione jne. Täna tähendab see eeskätt seda, et tagatakse maksimaalne vabadus ja arenguvõimalus uutele äri-ideedele ja nende teostamisele. Selle ülesande teine pool on: tööd teha soovivate inimeste kiire, odav ja tuleviku-vajadustele vastav ümber- ja täiendkoolitus. Aga tulles tagasi alguse – toasooja hinna manu – ka energiamajanduses teeb hinnad odavamaks vaba turg, aga mitte allumine välisriigi diktaadile, kelle suhe Eestisse pole kiita. Edgar Savisaare idee välja lülitada Tallinnas elekter ja suunata töötud trammi käsitsi lükkama (uued töökohad ju!) on just see, mida Eesti ei vaja kohe üldse mitte!