kolmapäev, 12. detsember 2007

AUTASUDE KAOTAMINE EV-s, Saju ootel

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab ennemalt välja antud autasude väärtust..