Mihkelson ei peaks pahandama.

Kui binokliotsad ringi keerata, siis - jah - võib Eesti viimaste aastate suurim saavutus muutuda millekski vastupidiseks küll. Ma mõtlen viimase Euroopa Ülemkogu tulemusi. Kus saavutati kaks olulist asja: (a) märgati Eesti iseseisvat osa, huve ja poliitikat tulevase Euroopa ühtse energiapoliitika kujundamisel ja (b) saadi aru, et Eesti positsioon ((Eesti-Vene energiasuhetes) pole mitte ainult õige, vaid tõeliselt Euroopa huve arvestav ja edendav. Seda, et kolmetunnilisel kohtumisel rääkisid kõik Euroopa Liidu liikmesriikide juhid üle poole tunni Eesti energeetikast pole mitte ainult tähelepanuväärne iseenesest, vaid ka lootusrikas Euroopale. Ja ärgem salakem siis täna, välispoliitilisele suursaavutusele järgneval nädalal, et suuresti on Eesti energeetika ja julgeoleku asetamine Euroopa arengu fookusesse olnud ühe erakonna - Reformierakonna strateegilise tegevuse tulemus. Pea- ja välisminister olid tublid, aga nende taga oli ka aastaid tööd. Veel kaks-ja-pool aastat tagasi tundus Eesti merepiiri nihutamise idee eesmärgiga saavutada teatavaid energeetilisi eesmärke (eeskätt shantazheeriva gaasitoru ehitamise edasilükkamist Läänemeres, millest olid huvitatud Venemaa ja Saksamaa) kerge sonimisena. Täna on eesmärk saavutatud: vanal viisil ja meie seljataga toru ei tule. Aga selleks oli vaja peaministri uksenäitamist Schröderile, Paeti avaldust võimalusest ühepoolselt ümber kujundada Soome lahes kulgevad piirid, selleks oli vaja ka Pronksiööl ilmutatud poliitilist selgust, et saavutada tänane võit. Lühidalt: Eesti energeetiline eripära ja seos Euroopaga on näidatud, tunnustatud ja edaspidist arutelu väärivaks tunnistatud. Omaltpoolt on Eesti näidanud, et ta ei aja oma kitsast kolka-, vaid Euroopa asja. Mida siis veel, taevas hoidku?
Muide, pea- javälisministril oli arvatavasti kaasas mingisugune Euroopa Asjade Komisjoni mandaat ja tema küsimus peaks olema see - kas see täideti ja ega sellest üle ei mindud. Kui nii, siis pole pahandamiseks põhjust. Kui aga Reformierakond saavutas rohkem, kui komisjon lootis, siis... nojah, eks ta aja kadedaks veidi küll. Ja, ausõna, vaat' sellest saan ma aru. Eriti veel pärast seda, kui (IRL) erakonnakaaslasel (majandusminister Juhan Partsil) samadel teemadel Brüsselis kohe kunagi vedanud ei ole.

EUROOPA LIIT, Venemaa ja Eesti

No jälle Dè Jàvu

Eesti keeles: “kaua voib” voi “juba jalle”. Prantsusmaa uue administratsiooni esimesed Eestit puudutavad sammud viivad meid tagasi 1920.-tesse aastatesse, mil Harju- ja mitmedki teised pangad ning riigijuhid tegutsesid selleks, et rahastada Lenini kapitalistliku sobra Armand Hammeri tehinguid Venemaa nafta ja Ermitaazhi kunstivaartuste (nende hulgas peaaegu taiskomplekt Faberge’d!) valjaveol. Nondest aegadest on mida oppida ja midagi sarnast tahab korrata tana Christophe de Margerie, Prantsusmaa surima bensiinikartelli Total omanik.

Olulisim oppetund oleks ehk see: suured majandusdiilid Venemaal on kindlad tulema alles siis, kui on tagatud nende tasumine teatavate poliitiliste teenetega. Nii ka antud juhul: Total’i osaluse (25%, paberite jargi) Venemaa uue naftamaardla evitamisel tingimuseks oli poliitilise koostoo-lepe isiklikult Vladimir Putini ja Nicolas Sarkozy vahel. Viimased kinnitused ja tapsustused tehti veel 12. juuli telefonikones.

Voib olla selles ongi molema poole – Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikune hada ja viletsus – Venemaa puuab kull raakida, kuid teda ei kuulata… Sellel taustal tundub Putin mulle monikord – puhtinimlikult votes – seikspiirilikus moodus traagilise inimesena: tema vaga selged sonumid suubuvad Euroopa korbe-vaikusesse… Asjasel kohtumisel USA presidendiga utles Putin nii selgelt kui voimalik: Euroopa riigid, mis ei aja Venemaale sobivat poliitikat, saavad tundma halbu majanduslikke tagajargi. Sellest vaitest tulenes loogiliselt vaid uks kaitumismall Euroopa Liidule: mistahes sumboolsegi sammu astumine majandusliku uhtsuse demonstreerimiseks. See samm muutus seda tungivamaks, et taiesti aimamatult (noh, politoloogid – kus te nuud siis olite?) valjus Venemaa tavarelvastusi Euroopas piiravast leppest… Samm astutigi, aga tapselt vastupidises, Euroopa potentsiaalset energeetilist koostood eiravas suunas.

Andkem nuud au ja moongem nende riigimehe-tarkust, kes seda vaarivad: uus Prantsusmaa president osutus ainsaks, kes toimuvat moistis – Sarkozy, kes oli olnud vastu vanale labikukkunud Euroopa Liidu pohiseadusleppele ja propageeris uut, saavutas selle, et viimasest heideti valja viited vabale konkurentsile ja seega jaeti kontrolli alt valja riiklikke energiakontserne ohjavad klauslid.

Szarkozy’l on oigus: olukorras, kus Gazprom jab killustatud Euroopale vastandatud monopoliks, kus saksa ja vene energiakontsernid arendavad omavahelist Euroopa-valist kahekesi-koostood, kus Gazpromil onnestub saavutada erikokkuleppeid Ungaris ja vist ka Latis, uhesonaga – olukorras, kus Euroopa olulisim uhtsuse komponent – energiapoliitika – laguneb enne kui see valmiski on saanud, tuleb igamehel siesta omaenese huvide eest ja erinevalt paljudest teistest Sarkozy mitte ainult ei kuule Putinit, vaid ka kuulab… Uhesonaga, kui energia-poliitika juba variseb, siis oleks tark nendest varemetest midagi siiski omale saada – kes esimesena jaol on, saab laguneva maja aknaraamid, kraanikausid, lulitid, viimasele jagub vaid mordiseguseid telliseid, kui neidki…

Kremlist on tulnud vaga selge signal: need, kes kaituvad hasti, lulitatakse Venemaa gaasihangete 5-aastaku plaani, kes ei – suudistagu iseennast. Aasta eest utles Putin nii selgelt kui suutis: gaasi tuleb muua ilma turujoudude mojuta planeeritavate hindadega, mis on vastuvoetavad nii muujale kui ka ostjale (kuid mitte tarbijale, issand hoidku!), kusjuures igasse ostjasse (EL liikmesriiki) tuleb suhtuda isemoodi – vastavalt oludele. Euroopa Liidul on nuud omakorda valida: kas minna vabaturu teed ja uhineda uhtses liberaalses ja tarbijasobralikus energiapoliitikas voi votta omaks Putini tsentraliseeritud energeetilise plaanimajanduse idee, milles Eesti osa saab olema… igatahes kaugelt vaiksem ENSV omast NSV Liidus.

Utlen esimest korda valja motte, mida saan kordama eelolevatel aastatel ikka ja jalle: millalgi sai vana ja hea Uhisturu aluseks Euroopa soe- ja teraseuhendus, millest kasvas valja EL selle sona heas tahenduses. Ehk saaks uuenenud ja kaasaegse EL aluseks ule-euroopaline uhtne energiapoliitika? Sest seniajani, kuni seda pole, on raske raakida ka muust Euroopa uhtsest poliitikast, kuna olulisimas strateegilises valdkonnas jaab igauks endiselt ajama Putini palvel omenese rahvuslikke eriasju. Suure ja Vaikese Peetri jagamise loos, arvan ma, ei ole meie teps mitte suured. Seega on meie huvi: Euroopa Liit, mis saab alguse energiapoliitikast ja ulejaanutega - jatkab.