kolmapäev, 25. juuni 2008

Seletus: Euroopa Liit ei ole veel Euroopa!

Kuigi see on ju teada, aga ikkagi... Seoses Lissaboni leppe asjus peetud referendumi kordaminekuga Iirimaal tahaks veelkord meelde tuletada: Euroopa Liidu ja selle institutsioonide endasamastamine Euroopaga pole oige. EL on vaid osa euroopalikkusest ja Euroopast kui mandrist. Veelgi vahem on Euroopa - Brussel voi Strasbourg. Ja, mis puutub Lissaboni leppesse, siis on see algusest saati nii ebaoluline dokument, et tema vastuvotmist voi labikukutamist normaalne kodanik ei markagi. Seega siis: jalgpalli EM-2008 on Euroopale kindlasti olulisem sundmus (vaadakem kasvoi venelaste come-back'i, mis avab uue lehe eurovuti ajaloos!), kui Lissaboni (ja tulevased - Pariisi, Moskva ja Jessentuki vms.) lepe. Selleparast ma ei saagi aru, miks euro-hurraa-inimesed ja eurorealistid kas leinavad voi puhitsevad miski segase dokumendi tagasilukkamist kui miskit suursaavutust voi hullu labikukkumist. Ena mul asja. Parem tegeleda asjadega, mis olulised... energia- ja hinnakriisiga, naiteks.

laupäev, 14. juuni 2008

Euroopa uus koidik!

Referendumi täielik õnnestumine Iirimaal ja mõttetu paberi - nn. Lissaboni leppe suunamine paberjäätmete kasti (sorteerimisseaduse alusel) - annab Euroopa Liidule uue ja nähtavasti viimase shansi. Taastada Euroopa Liit ja muuta ta kaasajale vastavaks. Senise Lissaboni leppe "edu" aluseks oli selle hääletamise äravõtmine rahvastelt ja selle "korda ajamine" poliitiliste eliitide poolt. Kes eeldasid (ja õigusega!) et rahvas on piisavalt tark nägemaks läbi seda sügavat mõttetust, mida Lisaaboni lepe endas kätkes. Mistõttu referendumid jäeti ära, kusiganes see ka võimalik oleks olnud.
Nüüd on Euroopa Liidul (ma mõtlein EL-is elavaid rahvaid ja eurostuktuurides töötavaid mõistlikke inimesi) võimalus hakata end taas-rajama õigest otsast, s.t. vundamendist ülespoole ja mitte vastupidi. Vundamendiks saab olla, nagu ka 60 aastat tagasi - fundamentaalne kokkulepe majandusliku koostöö ja - solidaarsuse vallas. Miski niisugune, mis on lausa vastupidine Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa egoismile näiteks vene-poliitikas ja suhetes Gazpromiga. Mis on vastupidine Soome soovile avada piirid Venemaaga ja võtta hoiule torud rajamaks EL-, Ukraina- ja Valgevene huvide vastu suunatud Läänemere gaasijuhet.
Ühesõnaga: esimene samm uue ja tõelise EL loomiseks oleks kiiremakorraline EUROOPA ENERGIAHARTA, paarleheküljeline dokument. Selles oleks tegelikult vaid paar põhimõtet: ühtne hinnapoliitika Gazpromi suhtes ja EL-i sissetuleva energia- ja selle allikate distributsiooni alused. Muud ei miskit. ASJAGA on KURADI KIIRE!

Kui selles on kokkulepe saavutatud, siis ülejäänud tinglid-tanglid (ühtsed poliitikad, kõikvõimalikud Brüsseli kontorid ja kontrikuksed, hümnid, lipukesed jne) tulevad tagantjärele ja iseenesest.

Lissaboni lepe ei muutnud mitte midagi ja seda ei teinud ka tema totaalne ämmerdumine. Kuid ta andis moraalse võimaluse ja impulsi küsida: mis saab Euroopa Liidust edasi. Halvim variant on see lepe iiirlastele uute referendumitega pähe peksta. Koomiline variant oleks jätkata uute lepete kirjutamist - EL-is pealinnu muidugi jätkuks ja miks mitte kroonida neid lõpuks kasvõi Moskva leppe ja Voronezhi memorandumiga? Tõsine variant aga oleks - Euroopa Energiaharta.

Eurorealistina tahaksin lohutada oma euroromantikutest kolleege (ka sadat Riigikogus!), kelle silmis näen nukrust, ahastust ja pisaraid... Ärge norutage! Kõik läheb mööda! Teie romantilised unistused on kaunid ja Euroopa vajab teid! Giscard d'Estaigniga alates ja Hannes Rummiga lõpetades. Ja vastupidi. Pühkige silmist see mehine pisar ja - elu läheb edasi! Ikka: nooruslikult pea püsti! Olen kindel, paljud teie unistused saavad teoks varemgi, kui te täna ahastuses arvata oskate.

Ja ükskord võidame me niikuinii. Meie, s.t. kogu Eesti rahvas, euroidealistid kaasa arvatud.

kolmapäev, 11. juuni 2008

"Meie lahkarvamused". Markole - Igorilt

Okei: me mõlemad Marko Mihkelsoniga tahame tegelikult seda, et Euroopas ja selle Eesti-osas oleks hea elada. Aga mis puutub sellesse, kuidas selleni jõuda, oleme me tibake eri meelt. Ja et asi klaar oleks, lase ma vastan Sinu viiele jah-punktile Lissaboni-leppe asjus oma 5 ei-punktiga.

1. Sina: Eesti huvides on tugev EL.
Mina: jah ja ei. Oleneb sellest, mis EL reaalsetest võimustruktuuridest saab. Shansid on 50:50, et EL tegutseb Eestile sobivalt ja vastupidi. Selliste shansside peale välja minek on hasartmäng. Igatahes pole Sinu aksioom - aksioom. Pronksisõduri-aegsest solidaarsuset (pealegi leigest!) on selleks vähe.

2. Sina: suureneb õigusselgus. Mina: Ei! Ei suurene. Juriidiliselt logiseva paberi juurdetegemine teeb eksisteeriva pudru veel suuremaks. Lissaboni teksti mõistmine ületab mistahes mõistlikud piirid ja kuhu kohtud selle rakendamise praktika poööravad - seda ei tea ka Isa ise (mida kinnitas meie sõber Urmas Reinsalu Rein Ratasele vastates; Urmas ju ütles - lepingu reaalsest toimest on võimatu rääkida!).

3. Sina: suurenevad EP ja rahvusparlamendi rollid.
Mina: 2 vastuväidet - rahvus- ja föderaalse parlamendi rollid ei saa samas valdkonnas (seadusandlus näiteks ja EP hakkab vaikselt muutuma seadusandja suunas) suureneda üheaegselt. Teiseks - Euroopa Parlamendi rolli suurenemine on Eestile paha - seal on meil vaid alla sajandiku hääli, samas kui teistes institutsioonides (näiteks komisjonis) - 1/27. (Nõus: Komisjon ei esinda rahvusriike... teoreetiliselt. Aga praktikas natuke ikka esindab küll.)

4. Sina: EL saab nüüd piiramatult laieneda.
Mina: kardan, et sul on õigus. Ja see just ehmatabki. Soome juba tahabki oma vene-piiri ära kaotada! Ja laienemise puhul mõeldakse ikka ja sagedamini ju Venemaad...

5. Sina: Lissaboni leppel puudub mõistlik alternatiiv.
Mina: alternatiiv on olemas! Jätta asjad nagu nad on. Ma arvan, et oleks vaja üle hulga aja tööle hakata. Näiteks energeetika vallas, kus Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa juba ajavad sisuliselt euro-vastast poliitikat. Lühidalt: enne lepiks asjades kokku ja siis fikseeriks lepinguga.

Üks mure veel: miks meil selle lepinguga sihuke tuli takus on? Kuhu too rong eest ära sõidab? Tegelikult on mul kahju sellest ajast, mis mõttetu paberi kirjutamise peale kulutati. Aga see, et meil on inimesi sooviga seda lepingut analüüsida, on groteskne: seda surimuri ei saagi arukalt arutada.
Öeldes "ei" Lissaboni leppele täna annaksime signaali: lõpetage puru silma ajamine ja mõttetute paberite tootmine. 100 000 lehekülge eurosedausandlust ongi juba täis kirjutatud.

esmaspäev, 9. juuni 2008

Poliitika kui rämpskunst? REINSALU teema.

Urmase (Reinsalu) arvates pole väljariputatud poliitilist reklaami endiselt vaja ja mitte kellegi huve selle puudumine ei riivavat. Subjektiivselt saan ma sellest aru: Urmase pildid olid Tallinnas eelmistel eurovalimistel suurimad (üks - kohe minu paneelmaja seinas: tänagi käib see pilt mind mõnikord veel unes ehmatamas!)... tulemus? Nojah. Mitte ühtegi kohta need plakatid ei toonud. Millest ei järeldu, et nad on valed oma olemuselt. Tegelikult on Resp K-kohukese kaasautor: polnuks välireklaami keeldu, poleks ka kogu K-saagat. Ja siin müts maha keskerakondlaste ees: lollile seadusele saab vastu jabura käitumisega! K-kohuke oli üks meie poliitilise elu andekamaid leide!
Mis õigustesse puutub, siis... on olemas ka eneseväljenduse vabadus, s.h. ka poliitilistel teemadel ja välireklaam seda vabadust teostabki. Mõistagi - sündsuse (?) piires. Ja sõnavabaduse räigemat piirangut kui välireklaami keeld, pole iseseisvas Eestis olnud.
K-kaasus tõendas, muide, üht asja, millest Rüütli meeskonnal aimugi polnud (kuna see on juriidiliselt trikikas koht) ja mida Urmas ei osanud ette näha: reklaami ei saa klassifitseerida sisu järgi! Poliitilist sõnumit edstas vajadusel - kommrtsreklaam (kohuke!, reformikate värvikombinatsioonid firmade kuulutustel jne.). Kui nii, siis tuleks kogu reklaam ära keelata...
Ja üldse, miks meil on viit erinevat sorti kohupiima, 49 sorti juustu jne. Miks asub Selveri kõrval Prisma? Tegelikult aitaks ju ka sellest, kui kõike oleks üks...
Muide, kui saaks ühe partei juurde tagasi, siis, arvan ma, et kaob ka poliitilise reklaamiga tegelemise vajadus... Ah jah. See juba kord oli.