Anissimi pilt seinale!

Ivan Julmal oli tähetark Anissim, kes ennustas tsaarile järeltulija, poja sündi. Sündis tütar (suurmärterinna Marfa). Anissimi enneaegselt üürikeseks jäänud elu lõppes sellega, et ta istutati otsast pliiatsina teritatud ehituspalgi otsa. Miska häda ka lakkas: lolid ennustused lõppesid ära. Uusi soovijaid ei leidunud.
Kui nüüd vaadata, et Eesti Pank, Rahandusministeerium, kõik muud ministeeriumid takkaotsa, statistikud jne, jms. esitavad kõik igaüks erinevaid numbreid ja seda ka mitu korda päevas, siis kas poleks ehk mõtet mõelda Ivan Julma riigimehetarkusele (kes, muide, kehtestas Opritshnina maadel valuutakomitee süsteemi! - kattevaraks riigikäibest väljavõetud maad) ja talitada numbrihiromantidega... hea küll. Leebemalt. 21. sajand ikkagi. Nende kabineinettide seintele, milles istujad aru ei saa, et valede numbrite ja lollide majandusprognooside tegemine on oma olemuselt kuritegu riigi vastu, tuleks riputada aga õnnetu Anissimi pilt. (Mis ühtede ajaloolaste vältel polevat küll säilinud). Või vähemalt leinaraam tema mälestuseks.

Keskerakonna platnoi-mentaliteet

Niipea, kui Tallinna juhid ja Juht avastasid, et SMS-laenudega saab vaesema rahva päris paljaks koorida, otsustati tõsta SMS-laenude reklaami hinda. Neljakordseks vist. Idee lihtne ja selge: kuritegelik pisness peab jätkuma, aga kuritegelikult röövitud raha tuleb teistega jagada. Teiste all tuleb mõelda Keskerakonda. Siin siis see vahe ongi: meie tahame kuritegelikule ärile lõppu teha, Keskerakond soovib selle õitsengut tingimusel, et kasud jagatakse platnoide ja "kesikute" vahel ära. Muide, see toob kaasa veelgi koledamad laenu-intressid ja seega viletsusse tõugatavate inimeste arvu kasvu. Kellele õieti tuli pähe see koomiline idee, et Keskerakond hoolib kasvõi mõnestki kehvemal elujärjel olevast inimesest?
Mööngem, et SMS-iga võrreldes on kasiino-äri ausam...

SMS:Laenukatk

Kiirete tarbimislaenude (nn. SMS-laenude) kriitikale olen saanud väga suure hulga toetavaid maile, millede hulgas ent kumab läbi küsimus: mida teha? Niisiis vastan. Tehes enne väikese intermezzo: teema avastas ja selle suurust mõistis esimest korda justament Reformierakond, täpsemalt - meie kaasvõitleja Taavi Rõivas. Au ja kiitus, sulle, Taavi!

Nüüd vastus.
Esimene osa probleemist - see, et SMS laenud enam ei pääseks meid oma räpase haisuga lämmatama. Selleks tuleb teha paar muutust võlaõigusesse, mis fikseeriksid liigkasuvõtmise kui nähtuse, keelustaksid selle ja võib olla isegi võiksid teatud juhtudel viia kriminaalkaristuseni (nagu karistatakse näiteks narkootiliste ainetega seotud kuritegude eest). Aga siin peavad sõnastused olema täpsed ja selged, kuid me saame sellega varsti hakkama.
Teine osa - mida teha neil, kes sellesse orjusesse on langenud? Juba olemaolev tsiviilseadus keelustab ebaõiglased, eba-ausad, pettusel rajanevad ja heade kommete vastased lepingud. Seega on enamus SMS-laene kehtetud ega kuulu lepingulisele täitmisele. Tõsi, võiks tagasi anda laenu põhisumma ja sellele lisada mingi mõistliku protsendi (näiteks 5...8) ja lugeda sellega leping täidetuks. See aga vajaks kohtuotsust. Kui peaks leiduma julge inimene, kes midagi ei häbene ja kelle SMS-nikud on vahele võtnud, küllap leidub ka noor teravate hammastega advokaat, kes selle asja kohtusse viib.
Kahjuks Riigikogu liikmena ma ise seda teha ei saa... aga küll tahaks!

Ja veel. Ehk saabub varsti ka aeg, kui räpase ja haiseva SMS-laenu äri ajajate nimed teatavaks saavd! rahvas peab teadma ka oma kaabak-ärimehi, kes rikuvad mitte ainult riigi, vaid ka vaba turu ja ausa äri ideede puhast mainet.

Riigireetmise libe tee, Jürgen Ligi

Aastaid tagasi kuulsin sellest, et Kaitseväe kindralstaap oli sõlminud koostööleppe KaPoga. Omatlaadi MRP. Kuidas nimetatakse kahe jõustruktuuri omavahelist kokkulepet väljaspool peaministri kabinetti? Väga õige: vandenõuks võimuhaaramise eesmärgil. Olen kuulnud juhtivaid sõjaväelasi arutlemas teemal - kes võiks olla hea ja kes võiks olla tulevane halb kaitseminister. Kuidas seda nimetatakse? Riigireetmiseks, mida sõja-ajal karistatakse mahalaskmisega, soovitavalt - väeosa rivi ees. Kuidas nimetada Arnold Rüütli agitatsiooni Pärnu kasarmutes? Kah õige. sõjaväe mässule õhutamiseks, mida - kui lugeda Vsevolod Vishnevski näidendit "Optimistlik tragöödia" - saab karistada samuti aukude tegemisega agitaatori kehasse, kusjuures sellesama kasarmu õues. Kui niisugused asjad sünnivad 21. sajandi Eesti kaitseväes, siis saab kuidagi arusaadavaks, et 1940. aastal täideti Konstantin Pätsi ja Laidoneri rahvusreetlikku käsku ja mõeldi vaid sellele, kuidas püssid metsa visata ja sõjaväena laiali joosta. Imestama paneb, et 60 aastat hiljem pole sellest midagi õpitud. Jürgenil on kahjuks õigus. Sõjaväeluure senine tegevus on olnud korraldatud vandenõu Eesti riigi hävitamiseks.

Et veel selgem oleks

Kuna allopool oli üks kommentaar, siis ka vastan. Teema - kas Reiljan on üldiselt süüdi või ei - ei ole miski teema. Olen kuulnud kümneid skeeme ja lugusid, milledest paljud näivad mulle tõenäolistena, kuid näen ka järgmisi fakte:

a) ühtegi nondest süüdistustest pole kunagi esitatud, miks?
b) lihtsast maadevahetusest ei saada kuidagi asja kokku;
c) Villu ümbruses Jõgevamaal oldi tema tegevuse suhtes rahulikud; polnud ühtegi inimest, kes oleks esitanud ainsagi faktidel rajaneva süüdistuse - ka siis, kui ma seda küsisin; (valmiskampaanias ei saa tugineda ainult muljetele);
d) vabariigi prokuratuuris toodab kuuldusi ja klatshi grupeering, keda allpool näidatud daam esindab - nii välimuselt, kui ka tarkuselt ja olekult - ja see ei ole tepas hea.

Eesti väärib ja vajab prokurauuri.

Alustasime seda aastat lausungiga: Jõgevamaa inimesed peavad tagasi saama usu endasse. Ja sede algab sellest, et hakkame julgeks. Julgus on ka see: vaatame siis need Villu asjad üle. Mis on õige - on õige. Ja mis ei ole - see ei ole. Mul on tiba naljakas mõelda Kalevipojale, kes võitlemise asemel kuulujutte levitab.

Et selgem oleks

Minu kooliajal peksti kohtust välja need avokaadihakatised, kes olid julgenud tulla kohtusaali ilma lipsuta. Õigusemõistmise väärikust rõhutab talaar. Traditsioonilislet tsivvilasjades - must ja kriminaalasjades - punane.
Nõus, välimus ei ole enda teha, kuid riietumine on. Kohtus selliselt riietatud daami mõtted on kusagil madalamal, kui ajud. See on suhtumise asi. OK, ma ei ole mingi näidis, aga tänaseks päevaks valisin ma enne esinemist endale musta särgi, sest arvasin, et värviline ja valge ei sobiks, s.h. ka Kristuse kannatamise aegu.

Kes on see daam elukutselt?

Niisiis: PROKURÖR Laura Feldmanis, kelle tehtud oli Villu lugu Sarrit puudutavas osas. Ma ei näe tema olekus midagi, mis viitaks õigusemõistmisele... Kuidas ka pole: Väino maitse kaitsealuste valikul on minu omast parem.

FOTO: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix