JELTSINI MÄLESTUS, Onu Borja

Onu Borja

Teistele oli ta hiljem “härra president”, oma töökoosolekutel “Boris Nikolajevitsh” ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: “djadja Borja”. Muide, ega pandud pahaks sedagi, kui tema poole nõnda ka otse pöörduti.

Venemaa on jõudmas valimiste hooaega ja kuigi see tõotab tulla väga rahulik ning ettenähtavate kindlate tulemustega, siis on valimiste aeg ise selline, mis paneb meenutama samasuguseid sündmusi Venemaa (ja ka meie eneste) üürikeses iseseisvusajaloos. Seda enam, et Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka Manalast heitma varju Eesti Vabariigi ja tema loojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Lennart Meril ei jätkunud inimlikku suurust ja Arnold Rüütlil inimlikku söakust selleks, et annetada tänutäheks Jeltsinile Eesti saatuse seisukohalt kõige otsustavama sammu astumise eest kasvõi… noh, “Vetelpäästja Liilia” VIII järgu medalit. Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mistahes aukirjast või ordenist rääkimata. Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brezhnevlasele, keda iialgi polnud presidendiks valitud ja kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Noh, nagu oleks autasustamine käinud nõukogude-aegsete kvootide alusel: “3 medalit “Töövapruse eest” – meeslüpsjatele, neist ühele parteitule, kahele komsomoli liikmele, eestlasele…”. Umbes nii et – “üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile”. Või ajas medalite-andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali!, nagu Vorobjaninovi kojamehele Tihhonilegi lubati.)

Ometi oli 24. septembril vaid Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvus saab tunnustuse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik rahvalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.

Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat’ et võimsamgi, kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Jeltsini allkirjata polnuks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augusti-putshist shokeerituina polnuks nad julgenud teha midagi, mis kõigutanuks Jelstini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidsega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel 3 päeva, USA-l – üle nädala. (Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Jeltsini sõnumit alles 4 päeva hiljem!)

Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpalli-treener (“üks pass ja suru!” – kordas ta mõnikord) ja isalik “onu Borja” ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”

Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris valitsesid ja veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema poolt võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.

Eesti käesolevas presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse risti-isa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole…

Muidugi, ega meie edasised suhted Jelstiniga polnud alati lihtsad ja eks tal neid vigureid ka oli. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla mitte kunagi, see oli tema väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.

Eks me ole arutanud nii ja naa: et mida tuleks teha Rahvusraamatukogu-esise väljakuga. Ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et nüüd tagantjärelegi austada teda – onu Borjat. Korraliku ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada: “Tänulikult eesti rahvalt Eesti riigi ühele loojale.” Kogu väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest üks asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas ja just nende tagasinimetamisest ta oma tööd alustaski. Kindel see, et Jeltsin seisaks parema meelega kohal, mida kutsutakse Tõnismäeks, kui omanimelisel platsil.

MEREPIIR, 1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, siis algataksin ma Riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust – millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest. Ehk: kes on juhtunus süüdi ja kelle kasuks seda tehti?

Enne kui esitan oma argumendid kolleeg Trivimi Velliste seisukoha vastu (kes ütleb, et mida vähem Eestil territoriaalmerd on, seda parem) õiendan ära ühe tema faktivea: tollasele Vene välisministrile Andrei Kozõrevile olevat Eesti jaburavõitu positsioon (järjepidevuse ja Tartu rahu lootusetu äravassimine) valmistanud miskit meelehärmi. Vaat’ see on vale. Kuna just noil aegadel viibisin Ameerika teadlasena Moskvas mitmeid kordi ja suhtlesin seltskondlikult vanade tuttavatega Jeltsini meeskonnast ja ka “shefi endaga” siis kinnitan: Eesti tollases poliitikas ei valmistanud Venemaale meelehärmi mitte miski! Eestiga jooksis nagu lepase reega ja teemad olid vene juhtpoliitikute peas kah hoopis teised… meenutagem, et ees seisis 1993. aasta oktoober, mil Venemaa President oli sunnitud sisuliselt kommunistliku parlamendi vastu kasutama relvi. Eesti välispoliitika aga oli tolleks hetkeks nii täielikult finlandiseeritud, et sellega sisuliselt Vene välisministeeriumis ei tegeldudki.

Just tollel, 1993. aastal kujundati Eesti Valitsuses ja Välisministeeriumis mõnikord veel tänagi väljalööv mentaliteet: tahe meeldida iga hinna eest ja ükskõik kellele. Mäletan ühe tollase ülikõrge Eesti riigijuhi veidi iseteadvat repliiki selle kohta, et tema esinemine olevat Jeltsinile… meeldinud! Mis mulle, tollel ajal puhtakujulisele Ameerika elanikule, tundus küllaltki kummalise iseloomuga kiitlemisena. Just nondel aastatel unustati, et välispoliitika eesmärgiks pole mitte meeldimine, vaid oma riigi huvide esindamine.

Ja me võime uhked olla selle üle, et just tugev ja julge Eesti naine, suursaadik Marina Kaljurand suutis 2007. aastaks lõpuks läbi murda sellest eidelikkusest (halvas mõttes – s.t. otsustusvõimetus kombinatsioonis argues ja edevusega), mida 90.-te aastatel Eesti diplomaatias (ja sealt kõrgemal!) Vene suhetes juurutati. Ja et meil oli minister – Urmas Paet – kelle tegudega see võit saavutati.

Tollase Eesti vene-poliitika kirjeldamiseks kasutati ebardväljendit – “Venemaa positiivne hõlmamine”, millest tänaseni on võimatu aru saada, kas tegemist on varjatud imperialistliku maaniaga või lihtsalt mõttetu sõnakombinatsiooniga…

Nüüd lühidalt ja selgelt sisust. Aastaid 1940-1991 ei tee olematuks ei juriidiliselt ega füüsiliselt. Meie omandireformiga kaasnenud ebaõiglused ja paranoiad on selle musternäide. Ja kolleeg Velliste igatsus pastelde, peerutule ja vokiratta järele on mulle hinges küll armas, aga – mis parata – ma vaatan (harva) televiisorit, sõidan bussiga ja käin (sünteetilisest) nahast kingadega.

Ja ma tean veel ühte asja: 1993. aastal lõid Mart Laar, Trivimi Velliste ja Lennart Meri – loodan, et lihtsalt tahtmatult ja Soomet pimesi kopeerides – eeldused selleks, et Soome lathe saaks tulema Putini poolt lubatud allveelaevastik, tuumarektorite katsetused, ülirasked ja –ohtlikud naftatankerid ja Schröderi gaasitoru. Meie julgeolek võiks tõesti rajaneda rahvuslikel vibuküttide malevatel ja tahutud otstega palkidest ehitatud linnustel ja see päästaks meie kaitsetahte rahvuslik-eestilise iseloomu, aga miski minus ütleb, et aastal 2007 võib sellest väheseks jääda. Ning tuuma-, IT- ja revanshitsliku Venemaa-ajastul peab Eesti merepiir kulgema seal, kus on tema õigupärane koht.

RIIGIKORD JA REILJAN, Puutumatus

Saadiku-puutumatusest

Lugedes “Delfi” kommentaare minu avalduse kohta sellest, et Riigikogu saadik on puutumatu, oleks Eesti Vabariigi politseiteenistuse isa, vaimne juht ja tema kristall-selgelt puhta maine eest võitleja, omaaaegne Siseminister Kaarel Eenpalu häbist punastanud. Ja osalt just nendesamade kommenteerijate pärast. Sest meenutagem tema teost “Õiguslik riik” kuys on see niisugune juhtmõte: politseilise, mitteõiguspärase riigi olulisimaks tegutsemisriistaks on politsei surve ja kontroll vabalt valitud rahva-asemike ja kohalike omavalitsuste juhtide üle. Ning see on talutav vaid äärmuslikes, vabadust ennast ohustavates olukordades (nagu näiteks 1924. a. bolshevistlik mässukatse).

Milleks puutumatus?

1989. aastal kuulusid NSVL Ülemnõukogusse väga kuulsad prokuratuuri-uurijad Gdljan ja Ivanov, kellest üsna ruttu selgus nende eneste pool-kriminaalne minevik (Gdljan näiteks olio mal ajal saadetud Tallinnasse välja peksma akadeemik Hindilt – lugu, millest kirjutas ajakirjanikuna Siim Kallas) ja kellega kerkis kohe üles ka küsimus nende arreteerimisest (kusjuures, uskuge, oli mille eest!). Esimeste hulgas, kes olid selle vastu olid akadeemik Sahharov, inimõiguste eest võitleja Kovaljov, kõik rahvarinded jne. Miks? Sest kõik mõistsid: avades tee rahvasaadiku liiga lihtsaks mõjutamiseks (sala)politseilöiste vahenditega avatakse saadik mistahes nähtamatutele mõjutustele. Täna võib kindlalt öelda, et ainult KGB karistamatus võinuks tekitada olukorra, kus Jeltsin polnuks kunagi saanud Venemaa presidendiks… Ehk meenutate müstilist lugu “purjus”

Jeltsini jõkkekukkumisest Gorki-9-sse viivalt sillalt?

Vene-eesti-ameerika kirjanik Sergei Dovlatov paneb KGB ohvitseri suhu sõnad: “Toimik, sõbrake, pole lampassidega püksid. Toimiku õmbleb valmis ka 10 minutiga.” OK, seni on see teooria, kuid kahjuks on Eestis olemas ka politseistruktuuride poliitilise kasutamise praktika. Puht-poliitilistel ajenditel mängiti omal ajal lahti täiesti olematu 10- miljoni kadumise lugu. Ja kuigi selle peamine “figurant” Siim Kallas mõisteti õigeks 4 korda ja uuriti viimseni läbi enne tema määramist EL korruptsiooniga võitlemise kõrgeimaks ametnikuks, on endiselt inimesi, kes usuvad mitte ainult tema süüd, vaid – uskuge või ei! – aga isegi 10 miljoni kadumist!

Kes hindaks sellest afäärist riigile tekitatud kahju? Veel hullem: valitsuskriisi nimel korraldas eraturvafirma ründe kahele Riigikogu saadikule ja valitsusvahetus jäänukski olemata, kui poleks olnud vale-arvestust – rehkendati sellega, et kahte asendusliiget pole saada – üks arvati olevat Paides haige ja teine – koolitööl Ameerikas. Kuid! Rahvasaadikute peksmise ja neilt vabaduse võtmise ning lõpuks: Riigikogu töövõimetuks tegemise eest (polnud selge, milline on kvoorum – kas 99 või 101 saadikut ja seega – seadusnadlik võime oli kaheks päevaks kadunud) pole kedagi tänini karistatud…

Puutumatusel on ainult üks mõte: valitud saadik peab olema oma otsustes nii vaba, kui võimalik. Selleks esitab ta ka näiteks majanduslike huvide deklaratsiooni (et oleks näha, kus tal rahahuvid võivad mängus olla ja kus neid ei tohi olla), selleks avalikustatakse tuludeklaratsioonid, selle nimel – kurat võtaks! – töötab isegi meditsiiniajakiri “Kroonika” tirides päevavalgele saadikute oleva ja olematu eraelu.

Salapolitsei sekkumine saadiku töösse on sellistes oludes eriti ohtlik – meenutagem kasvõi 50.-te aastatel alanud õuduste perioodi USA-s (makkartism), mis jätkus FBI Hoover’i faktilise ülemvõimuga kogu USA üle.

Hästi lihtsalt

Mis või kes garanteerib, et saadik(ud), kes kutsutakse välja salapolitseisse ei hakka seejärel hääletama nii, nagu neile seal kästud on? Näiteks suurendamaks sealset niigi paratamatult salajast eelarvet? Või aidates ühe võüi teise salapolitseiniku ärimehest sõpra? Informeerima poliitilistest meeleoludest parlamendis üldse? Jne. Tunnistan ausalt: minagi kõhklesin kasvõi sedasama lugu kirjutades õige mitu head sekundit: kas jätta see kirjutamata… Otsustas see, et tänu kõigile minu elu vanadele sikksakkidele (tsiteerides ühte sõpra: “mul on, mida unustada”) pole mul täna lihtsalt enam mitte midagi, millega mind shantazheerida või hirmutada saaks. Ja järelikult pole mul vaja midagi ega kedagi karta. Aga ma tean kolleege endistest ja nüüdsetest aegadest, kes ei peaks ega tohiks elada alalise arvestusega, et mõni täiesti süütu episood nende elust võib õige nurga alla keeratuna rikkuda nende reputatsiooni… Täpselt samadel motiividel on meil kehtestatud kohtunike eluaegsus ja puutumatus.

Puutumatus pole privileeg

Seni, kuniu kestab Eesti riik, jäävad alles mingid ca 120 inimest, kelle juriidiline staatus on teiste kodanike omast erinev selleks, et nad saaksid talitada vabalt oma südametunnistuse, rahva tahte ja erakondliku ideoloogia järgi. Kui Juss, Mari ja Peeter selleks ei kõlba, olgu nendeks siis Jass, Vasja ja Musja. See, kes need 120 on, ei oma tähtsust. Aga puutumatus – omab. Ja teatud juhtudel on see isegi needus…

See on tegelikult ainuke kord, kus me Siim Kallasega tegelikult puht-poliitiliselt tülli läksime: siis, kui ta kirjutas avalduse saadikupuutumatusest loobumise kohta. Mina nimelt väitsin, et ta ei tohi sellest teha pretsedenti ja olin ka ainus hääl, mis anti Kallaselt puutumatuse äravõtmise vastu. Seletused sellele leiab Riigikogu stenogrammist… Siim aga esitas inimliku vastuväite: enam ei jõua. Lihtsalt ei jõua taluda olukorda, kus puudub võimalus end kohtu ees õigustada, esitada oma argumendid ja faktid, mis kinnitasid tema absoluutset süütust. Selles olukorras, ma arvan, et ta käitus inimesena mõistetavalt, aga saadikuna ometi valesti. Margus Hansoni õnnetu portfelliloo läbi võitis suurelt Tartu linn, aga riik – kaotas…

Ja lõpetuseks: saadikupuutumatust ei mõelnud välja Eesti, vaid Inglismaa, ca 500 aastat tagasi. Ja see demokraatia olulisim tagatis teatavate modifikatsioonidega on sealt edasi rännanud kõikidesse teistesse riikidesse, kus kehtib võimude lahususe põhimõte, mis tagab tegeliku võimu rahva poolt valitud esindajaile. Tõsi, mitte miski ei taga seda, et rahvas oskaks alati üles leida need, kes teda kõige paremini esindavad. Aga see, nagu öeldakse, on juba teine lugu.

VENE GAASISÕDA, Gaasipoliitika algus

Gaasipoliitika algus – tehtud!

Alul välis- ja siis ka sisepoliitiliselt (asudes ühemõtteliselt rajama oma erakonda nõukogude-veneluse alustele) teeb Savisaar ühe suure, kuigi inimlikult mõistetava vea: ta arvab, et ta on üldiselt venelastest targem ja kavalam. Ajaloolise tõe huvides: seda arvasid ka Päts ja Vares-Barbarus, kelledest esimese elu läks, muide, paremini. Milline oli see loogika, mis töötas keskerakondliku mõttelaadi puhul nüüd?

Kui oletada, et arvestati siiski Eesti riiklike huvidega (ja mul pole alust eeldada vastupidist), siis käis see umbes nii: jättes gaasijuhtme teema õhku rippuma, s.t. mitte lubades seda kohe, vaid aja jooksul, saavutame me endale mingid kavalad tingimused ja järeleandmised Moskva poolt. Kuigi ilma keskerakonna diilitagi lubas gazprom juba hinnatõusu 55% võrra… millele küll Keskerakond lootis?

Kuid kui siiski eeldada, et ka Moskvas istuvad mõistusega inimesed, siis oli selge, et variante oli Eestil kaks: kas öelda Vene torule “jah” või “ei”. Kusjuures see, et ka Moskva peades valitseb mõnikord edust üleskeerutatud udu, ilmnes selles, et Moskvale tuli Eesti otsus – üllatusena. Gazpromi aktsionärid tulid kokku kahe päeva jooksul uue päevakorraga ja kihutasid paanikas otse Sotsisse: Putini käest nõu ja abi paluma. Mis on tegelikult hea nii Venemaale kui ka Eestile: mingist surnud seisust ja vastastikusest kavaldamisest Keskerakonna ja Putini-partei vahelise sobingu näol saadakse üle. Nagu armastas öelda Gorbatshov: protsess on käivitunud ja nagu alati: käivitamiseks polnud vaja nurgatagust sositamist ja öiseid salakohtumisi, vaid normaalset poliitikat, mida me nüüd siis alates pronkssõdurist ajanud oleme.

Mis seal pattu salata, eks me ise olnud ju kah juures, aga veduriks oli tookord just majandusminister Savisaar, kellele turtsatas pähe idee Raustee tagasi riigistada… jällegi eeldades, et küllap me Kremli mõtlejatest kõvemad rehepapid oleme. Aga, näe, ei ole… Jäänuks raudtee ameeriklastele, siis sõeluks USA suursaadik Moskvas täna Kremli vahet nagu süstik Kreenholmi kangamasinas, aga nüüd on transiidi pisike vähenemine siiski justkui Eesti riigi mure. Mida küll ei maksa paisutada: meie transiit on ikkagi majandustehingute alaosakene – isegi mitte veoteenus, vaid selle osa (umbes sama, mis stjuardessil lennukis), pealegi, nagu selgus, toimetati seda sageli mingisuguste müstiliste kokkulepete, mitte juriidiliste lepingute alusel. Raudtee tagasiriigistamisel pidi ometi niipalju venelasi tundma, et miski poliitiline jama nendega tuleb: poleks olnud Pronkssõdurit, olnuks miski muu, seda enam, et vene raudtee on tõepoolest vilets ja mis gaasi puutub (seoses toruga), siis polegi teist õieti: Venemaa saab oma maa seest kätte ca 80% gaasist, mida ta vajab ja läinud talvel anti Kaliningradi oblastile vaid 50% sellest, mida too küsis…

Kui me nüüd oma gaasipoliitikaga korralikult ei jätka, siis ähvardab meid kahe aasta pärast gaasihinna tõus, mis läheb Eesti perele otseselt täiendavalt maksma ca 10 tuhat krooni aastas, kaudsete kuludena julgelt kolm korda rohkem…

See oleks olnud Moskvale meeldimise tegelik hind. Aga olgu. Selle asemel, et vahetada kogu oma tegevus väikesteks asjadeks ja asjakesteks, peab riik mõnikord tegelema ka surrtega ja suurelt ja Reformierakond on seda aeg-ajalt ka teinud: krooni-raha sisseviimisest alates.

Mäletate, et minu vaat’ et ainuke (kaks oli veel) valimislubadus oli gaasienergeetika kordategemine? Vot nii. Algus on tehtud. Gazpromi toru läbi Eesti vete ei tule ja Gazprom rabeleb juba ringi, et mismoodi Eestiga asju ajada. Öelda “tehtud!” on veidi vara, aga seda, et juba on väga kõva tegemist… on küll!