teisipäev, 26. veebruar 2008

kolmapäev, 20. veebruar 2008

Brezhnev-Fordi pakt - minevikuks?

Kosovo vabanemine kinnitas: Euroopa piirid on hakanud voolama ja need, mis on kehtestatud kahe suure rahusüsteemiga (Westfaalia ja Nystadt'i rahud) hakkavad muutuma. N.ö sepratistlikke jutte kuuleme nüüd mitte ainult baskidelt ja flaamlastelt, vaid isegi - inglastelt, kes leiavad, et sisuliselt on nad anastatud shotlaste poolt. (Kui lugema hakata Briti kabinetiliikmete elulugusid, siis pole see väide tõest kaugel.) Enamgi veel: kui arvestada, et klassikalise Euroopa parlamentide osa väheneb ja nende võim jaguneb ikka enam omavalitsuste ja Brüsseli vahel, siis tekibki kahtlus selles, kas ja kui püsivad tänase Euroopa piirid ikkagi on. Brezhnev-Fordi pakt (nn. Helsinki kokkulepped anno 1975), milles USA ja NSVL jagasid ära omavahelised mõjusfäärid ilmselt enam ei kehti. Reaganist ja Gorbatshovist alates hakkas kujunema uus ja tõeliselt vaba riikide ühendus vanas Euroopas. Ja sellel taustal pole Zhirinovski idee teatud territooriumi, õieti - linna osa eraldamisest nn. eesti-venelastele nii jabur ühti. Mõtleme rahulikult... Kas Narva on enam Narva? Nõukogude Armee abiga seda linna enam ei ole. On monstroosne nõukogude asum, kuhu need vähesed eestlased kes sinna on elama jäänud ei kuulu ei oma vaimult ega olekult. Ja vastupidi: Nõukogude Narva diktaat avaldab paratamatult üsnagi negatiivset poliitilist mõju ümbritsevatele puhtalt Eesti aladele - Ida-Virumaale tervikuna. Ma tean, et olen veidi provokatiivne, aga siiski... Narva ülenadmine Venemaale peaks tegelikult vähendama rahvuspingeid Tallinnas (Tallinna mitte-eestlastel oleks koht, kuhu elama asuda), taastama Narva ja Jaanilinna infrastruktuurse ühtsuse ja mis puudutab Eesti sõjalist kaitsejoont piki Narva jõge, siis ega see ju muutu: Narva linn kui anklaav ei oma kaasaegses mõttes mingit sõjalis-strateegilist tähtsust. Lühidalt: ma pole kunagi arvanud Zhrinovskit idioodiks (just tema, muide, oli Pronkssõduri teisldamise aegu kaine poliitik, kes väitis, et surnute koht pole mitte trollipeatuses, vaid surnuaias) ja tema idee pole ehk teostatav, aga ta on provokatsioon selleks, et edasi mõelda. Ja sellisena - hinnatav. Eriti oludes, kus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu välispoliitika Venemaa suhtes krigiseb, nagu õlitamata Wanderer'i jalgratas.