Unistus värvipimedast Ameerikast

saab tõelisuseks. Mäletan juhust, kus pidin näo järgi ära tundma isiku, kes tuli minuga kohtuma New Yorgis. Mulle kirjeldati tema välimust, ülikonda ja isegi lipsu... ja lõpuks tundis ikkagi tema minu ära. Sest mulle oli jäetud ütlemata, et tegemist - neegriga. Ja tõepoolest: veel tänagi ei mäleta ma mõnel juhul seda, kas mu ammune kolleeg on latino, valge, mustanahaline või kaukaaslane (vene rassistide jaoks on oluline just viimase äratundmine!). Barak Obama võib teha teoks selle, mis tundunuks imena veel 5 aastat tagasi. Jätame kõrvale selle, et ta on demokraatide kandidaatidest targim ja sarmikaim, tähtis on see, et temast õhkub visiooni. Hillary on vana kooli esindaja ja küüniline, Edwards teeskleb proletaarlast ja elab kui parun (variatsioon Meie Edgarist)... ühesõnaga: on tulnud Obama aeg. Ja pangem tähele: peaaegu ainus asi, millest ta ei räägi - on rass. Seega siis: rassism, natsionalism, feminism, homoaktivism vms on nende poliitikasse-ihkajate töövahenditeks, kellel puudub poliitika jaoks olulisim: usk, mõistus ja sarm.

Vene kommuniste viimne võitlus?

"Viimse võitluse maale, lahing otsustav viib..." lauldakse kommunistide hümnis. See aeg on vene kommunistidel käes. Venemaa järgmine president on teada ja ainus, mis võib kõigutada südames ebakindlat Putini-Medvedjevi süsteemi on see, kui Zjuganov loobub kandideerimast presidendiks. Tuueks ettekäändeks väite varasematest Duuma valimistest - mille tulemuste õigsust on kommunistid kogu aeg eitanud. Kui loobuksid ka Zhirinovski ja Kasjanov saaks nähtavaks nähtav: kuningas on alasti. Ja kui Putini võimuletõusu taga oli siiski mingil määral olemas rahva autroiteet läbi Jeltsini isiku, siis nüüdses võimuvahetuses ilmneks Venemaa sellisena, milline ta tagelikult on. Muide, mulle tundub, et Zjuganov pole juba ammu enam poliitiline tegija. Ja presidendivalimiste etendus mängitakse haigutava publiku ees ikkagi läbi.