Eurovisooni soolo Medvedjevile

Mul on Kreisiraadiost kahju. Sest neil on ennegi juhtunud nii, et nende hea show napsab ära keegi, kelle looduspärane lollus mängib intelligentse huumori üle igast asendist. Ühesõnaga: õrna ja toreda serbiakeelse lauluga uuele slaavi-vendade skandaalile vastu ei saa. Ja nimelt. Sevastopolis viibiv Moskva juht (saksa k. - führer) teatas avameelsemalt kui Ribbentrop, et Krimm ja Sevastopol - põlised Ukraina alad - tuleb Venemaa koosseisu tagasi arvata ja leping, mis nad Ukrainale tagastas - tühiseks kuulutada. Nagu serblasedki Kosovos, unustab esi-moskvalane, et just vene impeeriumi ikkes kattus Krimm venelaste suurimate ja häbiväärseimate prohmakatega. Sõdurite kangelasteoks muutunud Sevastopoli kaitsmine II Maailmasõjas, mille tingis nõukogude vene väejuhtide uskumatu küündimatus (kellede hulgas ei puudunud ka politrukk Brezhnev!) on vaid nende Krimmi hädade tuntuim näide... Aga venelaste hirmu- ja õudusteod Krimmi tatarlaste totaalsel väljasaatmisel või valgete vägede merretõrjumisel Kodusõjas? Isaak Babeli kirjeldatu on vaid killuke sellest loomastumisest, mida tõid vene väed sellele kaunile maale.
Igatahes: pealik Luzhkov (Keskerakonna sõber) on rääkinud. Hau! Krimm tuleb tagasi anda ja lepingud Ukrainaga ei kehti. Morn lugu, iseenesest. Aga mitte ilmna koomilise varjundita. Uuel vene presidendil Medvedjevil tuleb nüüd see skandaal lahendada. Luzhkovi vastu ta teha midagi ei saa (loodame, et veel ei saa!) ega julgegi (loodame, et seegi on ajutine). Luzhkovile järelekiitmine oleks aga teistpidi hull asi - see paneks kahtluse alla mistahes Vene rahvusvahelised lepingud ja rakette tuleks hakata paigutama enam mitte Tsehhi pärapõrgusse vaid lausa Piirissaare eesliinile! Jeltsin oskas koomilisi misanstseene välja mängida Ostrovski klassika vaimus. Medvedjevi intelligentsi määrajaks saab tema huumoritunne. Tegelikult on tal vcaid üks väljapääs - Luzhkov lolliks teha. Aga kuidas? - vaat see on miljoniküsimus.

Urrraaa! Muameeste võit!

Võib kergendatult hingata. Venemaa valimised õnnestusid ja läksid Eestile nii edukalt, kui seal minna andis. Muide... riski element oli siiski olemas: 2/3 häältest antuna valitseva partei I sekretäri poolt - niisuguse tulemuse eest poleks ei Stalini ega vist pehmekäelise Brezhnevigi ajal valimiskomisjoni esimehe peale otsusepaberitki raiskama hakatud: kuul pähe või Siber (25+5). Nii et ega see võit Medvedjeveil just lauskindel ja ülitugev kah ei olnud.
Ja just siit hakab tasakesi punuma nende valimiste tegelikult ainus inimlikult põnev intriig - nagu Ostap Benderi ja Kissa Vorobjaninovi vahel: kes siis Venemaal ikkagi tegelikult nr. 1-ks saab - kas Putin endistviisi või Medvedjev. Teadmata selle koomilise eelmängu tagamaid, olen ma puht-inimlikult kindel, et Medvedjev kohe ei ole sedanägu mees, kes Putinil endast hüpiku laseb teha ja Putinil on, mida sahtli vahele lüüa: hukka-aetud Taga-Kaukaasia (mis algas ühest pisikesest sõjast Tshetsheenias), maha raisatud gaasivarud, välispoliitiliste saavutuste ümmargune null jne. Nagu öeldakse: Medvedjevil on Putinile - mida ära unustada, kui ta tahab.
Igasugune muu presidendivariant olnuks Eestile võrratult hullem. Kommunist Zjuganov pole ohtlik sellepärast, et ta on kommunist (pole kunagi olnudki!), aga sellepärast, et ta on väsinud. Proletariaadi klassivõitlusest käivad talle närvidele juba suur lärm ja sügisesed nirud miitinguilmad. Tõeline sotsiaaldemokraat hoolitseb selles positisooonis pigem oma poja käekäigu pärast Etonis, lemmiktraavli jalanihestuse kui lendlehtede sisu pärast. Zhirinovksi oli hea nagu alati... aga ka jääb selleks, mis alati ja demokraati (1,5%) on vara karta. Igatahes kogu meie sügava inimliku sümpaatia juures Venemaa demokraatide vastu, teistkorda me neid nii lühikese aja jooksul üle enam ei elaks. Efektiivselt ja korruptsioonita toimiv Venemaa on kahtlemata moraalse eksperimendina huvitav, kui majandusliku reaalpoliitika faktorina... Maailm on karm. Ja kui ka järgmise presidendi-aegu jääb Venemaa uputama oma tuuma-allveelaevu, ehitama uusi, unistama mere-alustest ei-tea-mis-torudest... siis on meil sellest riigist ja nendest inimestest kahju: kui inimestel. Aga meie ohtutunde kraad jääb tõusmata. Soovides head... ehk seda siis: et kunagi ometi tuleks Venemaale tema enese mõistmise aeg ja et tavalise venelase tavaline elatustase oleks tema töökust ja vaimu väärt.
Aga muidu, jah, nagu ütlevad meie spordikommentaatorid: meie meeskonna seegi edukas mäng lõppes viigiga: 0:0.

Dima

Brezhnev-Fordi pakt - minevikuks?

Kosovo vabanemine kinnitas: Euroopa piirid on hakanud voolama ja need, mis on kehtestatud kahe suure rahusüsteemiga (Westfaalia ja Nystadt'i rahud) hakkavad muutuma. N.ö sepratistlikke jutte kuuleme nüüd mitte ainult baskidelt ja flaamlastelt, vaid isegi - inglastelt, kes leiavad, et sisuliselt on nad anastatud shotlaste poolt. (Kui lugema hakata Briti kabinetiliikmete elulugusid, siis pole see väide tõest kaugel.) Enamgi veel: kui arvestada, et klassikalise Euroopa parlamentide osa väheneb ja nende võim jaguneb ikka enam omavalitsuste ja Brüsseli vahel, siis tekibki kahtlus selles, kas ja kui püsivad tänase Euroopa piirid ikkagi on. Brezhnev-Fordi pakt (nn. Helsinki kokkulepped anno 1975), milles USA ja NSVL jagasid ära omavahelised mõjusfäärid ilmselt enam ei kehti. Reaganist ja Gorbatshovist alates hakkas kujunema uus ja tõeliselt vaba riikide ühendus vanas Euroopas. Ja sellel taustal pole Zhirinovski idee teatud territooriumi, õieti - linna osa eraldamisest nn. eesti-venelastele nii jabur ühti. Mõtleme rahulikult... Kas Narva on enam Narva? Nõukogude Armee abiga seda linna enam ei ole. On monstroosne nõukogude asum, kuhu need vähesed eestlased kes sinna on elama jäänud ei kuulu ei oma vaimult ega olekult. Ja vastupidi: Nõukogude Narva diktaat avaldab paratamatult üsnagi negatiivset poliitilist mõju ümbritsevatele puhtalt Eesti aladele - Ida-Virumaale tervikuna. Ma tean, et olen veidi provokatiivne, aga siiski... Narva ülenadmine Venemaale peaks tegelikult vähendama rahvuspingeid Tallinnas (Tallinna mitte-eestlastel oleks koht, kuhu elama asuda), taastama Narva ja Jaanilinna infrastruktuurse ühtsuse ja mis puudutab Eesti sõjalist kaitsejoont piki Narva jõge, siis ega see ju muutu: Narva linn kui anklaav ei oma kaasaegses mõttes mingit sõjalis-strateegilist tähtsust. Lühidalt: ma pole kunagi arvanud Zhrinovskit idioodiks (just tema, muide, oli Pronkssõduri teisldamise aegu kaine poliitik, kes väitis, et surnute koht pole mitte trollipeatuses, vaid surnuaias) ja tema idee pole ehk teostatav, aga ta on provokatsioon selleks, et edasi mõelda. Ja sellisena - hinnatav. Eriti oludes, kus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu välispoliitika Venemaa suhtes krigiseb, nagu õlitamata Wanderer'i jalgratas.

Vene kommuniste viimne võitlus?

"Viimse võitluse maale, lahing otsustav viib..." lauldakse kommunistide hümnis. See aeg on vene kommunistidel käes. Venemaa järgmine president on teada ja ainus, mis võib kõigutada südames ebakindlat Putini-Medvedjevi süsteemi on see, kui Zjuganov loobub kandideerimast presidendiks. Tuueks ettekäändeks väite varasematest Duuma valimistest - mille tulemuste õigsust on kommunistid kogu aeg eitanud. Kui loobuksid ka Zhirinovski ja Kasjanov saaks nähtavaks nähtav: kuningas on alasti. Ja kui Putini võimuletõusu taga oli siiski mingil määral olemas rahva autroiteet läbi Jeltsini isiku, siis nüüdses võimuvahetuses ilmneks Venemaa sellisena, milline ta tagelikult on. Muide, mulle tundub, et Zjuganov pole juba ammu enam poliitiline tegija. Ja presidendivalimiste etendus mängitakse haigutava publiku ees ikkagi läbi.

JELTSINI MÄLESTUS, Onu Borja

Onu Borja

Teistele oli ta hiljem “härra president”, oma töökoosolekutel “Boris Nikolajevitsh” ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: “djadja Borja”. Muide, ega pandud pahaks sedagi, kui tema poole nõnda ka otse pöörduti.

Venemaa on jõudmas valimiste hooaega ja kuigi see tõotab tulla väga rahulik ning ettenähtavate kindlate tulemustega, siis on valimiste aeg ise selline, mis paneb meenutama samasuguseid sündmusi Venemaa (ja ka meie eneste) üürikeses iseseisvusajaloos. Seda enam, et Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka Manalast heitma varju Eesti Vabariigi ja tema loojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Lennart Meril ei jätkunud inimlikku suurust ja Arnold Rüütlil inimlikku söakust selleks, et annetada tänutäheks Jeltsinile Eesti saatuse seisukohalt kõige otsustavama sammu astumise eest kasvõi… noh, “Vetelpäästja Liilia” VIII järgu medalit. Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mistahes aukirjast või ordenist rääkimata. Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brezhnevlasele, keda iialgi polnud presidendiks valitud ja kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Noh, nagu oleks autasustamine käinud nõukogude-aegsete kvootide alusel: “3 medalit “Töövapruse eest” – meeslüpsjatele, neist ühele parteitule, kahele komsomoli liikmele, eestlasele…”. Umbes nii et – “üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile”. Või ajas medalite-andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali!, nagu Vorobjaninovi kojamehele Tihhonilegi lubati.)

Ometi oli 24. septembril vaid Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvus saab tunnustuse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik rahvalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.

Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat’ et võimsamgi, kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Jeltsini allkirjata polnuks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augusti-putshist shokeerituina polnuks nad julgenud teha midagi, mis kõigutanuks Jelstini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidsega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel 3 päeva, USA-l – üle nädala. (Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Jeltsini sõnumit alles 4 päeva hiljem!)

Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpalli-treener (“üks pass ja suru!” – kordas ta mõnikord) ja isalik “onu Borja” ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”

Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris valitsesid ja veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema poolt võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.

Eesti käesolevas presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse risti-isa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole…

Muidugi, ega meie edasised suhted Jelstiniga polnud alati lihtsad ja eks tal neid vigureid ka oli. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla mitte kunagi, see oli tema väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.

Eks me ole arutanud nii ja naa: et mida tuleks teha Rahvusraamatukogu-esise väljakuga. Ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et nüüd tagantjärelegi austada teda – onu Borjat. Korraliku ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada: “Tänulikult eesti rahvalt Eesti riigi ühele loojale.” Kogu väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest üks asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas ja just nende tagasinimetamisest ta oma tööd alustaski. Kindel see, et Jeltsin seisaks parema meelega kohal, mida kutsutakse Tõnismäeks, kui omanimelisel platsil.

EUROOPA LIIT, Venemaa ja Eesti

No jälle Dè Jàvu

Eesti keeles: “kaua voib” voi “juba jalle”. Prantsusmaa uue administratsiooni esimesed Eestit puudutavad sammud viivad meid tagasi 1920.-tesse aastatesse, mil Harju- ja mitmedki teised pangad ning riigijuhid tegutsesid selleks, et rahastada Lenini kapitalistliku sobra Armand Hammeri tehinguid Venemaa nafta ja Ermitaazhi kunstivaartuste (nende hulgas peaaegu taiskomplekt Faberge’d!) valjaveol. Nondest aegadest on mida oppida ja midagi sarnast tahab korrata tana Christophe de Margerie, Prantsusmaa surima bensiinikartelli Total omanik.

Olulisim oppetund oleks ehk see: suured majandusdiilid Venemaal on kindlad tulema alles siis, kui on tagatud nende tasumine teatavate poliitiliste teenetega. Nii ka antud juhul: Total’i osaluse (25%, paberite jargi) Venemaa uue naftamaardla evitamisel tingimuseks oli poliitilise koostoo-lepe isiklikult Vladimir Putini ja Nicolas Sarkozy vahel. Viimased kinnitused ja tapsustused tehti veel 12. juuli telefonikones.

Voib olla selles ongi molema poole – Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikune hada ja viletsus – Venemaa puuab kull raakida, kuid teda ei kuulata… Sellel taustal tundub Putin mulle monikord – puhtinimlikult votes – seikspiirilikus moodus traagilise inimesena: tema vaga selged sonumid suubuvad Euroopa korbe-vaikusesse… Asjasel kohtumisel USA presidendiga utles Putin nii selgelt kui voimalik: Euroopa riigid, mis ei aja Venemaale sobivat poliitikat, saavad tundma halbu majanduslikke tagajargi. Sellest vaitest tulenes loogiliselt vaid uks kaitumismall Euroopa Liidule: mistahes sumboolsegi sammu astumine majandusliku uhtsuse demonstreerimiseks. See samm muutus seda tungivamaks, et taiesti aimamatult (noh, politoloogid – kus te nuud siis olite?) valjus Venemaa tavarelvastusi Euroopas piiravast leppest… Samm astutigi, aga tapselt vastupidises, Euroopa potentsiaalset energeetilist koostood eiravas suunas.

Andkem nuud au ja moongem nende riigimehe-tarkust, kes seda vaarivad: uus Prantsusmaa president osutus ainsaks, kes toimuvat moistis – Sarkozy, kes oli olnud vastu vanale labikukkunud Euroopa Liidu pohiseadusleppele ja propageeris uut, saavutas selle, et viimasest heideti valja viited vabale konkurentsile ja seega jaeti kontrolli alt valja riiklikke energiakontserne ohjavad klauslid.

Szarkozy’l on oigus: olukorras, kus Gazprom jab killustatud Euroopale vastandatud monopoliks, kus saksa ja vene energiakontsernid arendavad omavahelist Euroopa-valist kahekesi-koostood, kus Gazpromil onnestub saavutada erikokkuleppeid Ungaris ja vist ka Latis, uhesonaga – olukorras, kus Euroopa olulisim uhtsuse komponent – energiapoliitika – laguneb enne kui see valmiski on saanud, tuleb igamehel siesta omaenese huvide eest ja erinevalt paljudest teistest Sarkozy mitte ainult ei kuule Putinit, vaid ka kuulab… Uhesonaga, kui energia-poliitika juba variseb, siis oleks tark nendest varemetest midagi siiski omale saada – kes esimesena jaol on, saab laguneva maja aknaraamid, kraanikausid, lulitid, viimasele jagub vaid mordiseguseid telliseid, kui neidki…

Kremlist on tulnud vaga selge signal: need, kes kaituvad hasti, lulitatakse Venemaa gaasihangete 5-aastaku plaani, kes ei – suudistagu iseennast. Aasta eest utles Putin nii selgelt kui suutis: gaasi tuleb muua ilma turujoudude mojuta planeeritavate hindadega, mis on vastuvoetavad nii muujale kui ka ostjale (kuid mitte tarbijale, issand hoidku!), kusjuures igasse ostjasse (EL liikmesriiki) tuleb suhtuda isemoodi – vastavalt oludele. Euroopa Liidul on nuud omakorda valida: kas minna vabaturu teed ja uhineda uhtses liberaalses ja tarbijasobralikus energiapoliitikas voi votta omaks Putini tsentraliseeritud energeetilise plaanimajanduse idee, milles Eesti osa saab olema… igatahes kaugelt vaiksem ENSV omast NSV Liidus.

Utlen esimest korda valja motte, mida saan kordama eelolevatel aastatel ikka ja jalle: millalgi sai vana ja hea Uhisturu aluseks Euroopa soe- ja teraseuhendus, millest kasvas valja EL selle sona heas tahenduses. Ehk saaks uuenenud ja kaasaegse EL aluseks ule-euroopaline uhtne energiapoliitika? Sest seniajani, kuni seda pole, on raske raakida ka muust Euroopa uhtsest poliitikast, kuna olulisimas strateegilises valdkonnas jaab igauks endiselt ajama Putini palvel omenese rahvuslikke eriasju. Suure ja Vaikese Peetri jagamise loos, arvan ma, ei ole meie teps mitte suured. Seega on meie huvi: Euroopa Liit, mis saab alguse energiapoliitikast ja ulejaanutega - jatkab.