JELTSINI MÄLESTUS, Onu Borja

Onu Borja

Teistele oli ta hiljem “härra president”, oma töökoosolekutel “Boris Nikolajevitsh” ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: “djadja Borja”. Muide, ega pandud pahaks sedagi, kui tema poole nõnda ka otse pöörduti.

Venemaa on jõudmas valimiste hooaega ja kuigi see tõotab tulla väga rahulik ning ettenähtavate kindlate tulemustega, siis on valimiste aeg ise selline, mis paneb meenutama samasuguseid sündmusi Venemaa (ja ka meie eneste) üürikeses iseseisvusajaloos. Seda enam, et Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka Manalast heitma varju Eesti Vabariigi ja tema loojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Lennart Meril ei jätkunud inimlikku suurust ja Arnold Rüütlil inimlikku söakust selleks, et annetada tänutäheks Jeltsinile Eesti saatuse seisukohalt kõige otsustavama sammu astumise eest kasvõi… noh, “Vetelpäästja Liilia” VIII järgu medalit. Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mistahes aukirjast või ordenist rääkimata. Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brezhnevlasele, keda iialgi polnud presidendiks valitud ja kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Noh, nagu oleks autasustamine käinud nõukogude-aegsete kvootide alusel: “3 medalit “Töövapruse eest” – meeslüpsjatele, neist ühele parteitule, kahele komsomoli liikmele, eestlasele…”. Umbes nii et – “üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile”. Või ajas medalite-andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali!, nagu Vorobjaninovi kojamehele Tihhonilegi lubati.)

Ometi oli 24. septembril vaid Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvus saab tunnustuse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik rahvalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.

Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat’ et võimsamgi, kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Jeltsini allkirjata polnuks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augusti-putshist shokeerituina polnuks nad julgenud teha midagi, mis kõigutanuks Jelstini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidsega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel 3 päeva, USA-l – üle nädala. (Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Jeltsini sõnumit alles 4 päeva hiljem!)

Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpalli-treener (“üks pass ja suru!” – kordas ta mõnikord) ja isalik “onu Borja” ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”

Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris valitsesid ja veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema poolt võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.

Eesti käesolevas presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse risti-isa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole…

Muidugi, ega meie edasised suhted Jelstiniga polnud alati lihtsad ja eks tal neid vigureid ka oli. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla mitte kunagi, see oli tema väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.

Eks me ole arutanud nii ja naa: et mida tuleks teha Rahvusraamatukogu-esise väljakuga. Ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et nüüd tagantjärelegi austada teda – onu Borjat. Korraliku ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada: “Tänulikult eesti rahvalt Eesti riigi ühele loojale.” Kogu väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest üks asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas ja just nende tagasinimetamisest ta oma tööd alustaski. Kindel see, et Jeltsin seisaks parema meelega kohal, mida kutsutakse Tõnismäeks, kui omanimelisel platsil.