Unistus värvipimedast Ameerikast

saab tõelisuseks. Mäletan juhust, kus pidin näo järgi ära tundma isiku, kes tuli minuga kohtuma New Yorgis. Mulle kirjeldati tema välimust, ülikonda ja isegi lipsu... ja lõpuks tundis ikkagi tema minu ära. Sest mulle oli jäetud ütlemata, et tegemist - neegriga. Ja tõepoolest: veel tänagi ei mäleta ma mõnel juhul seda, kas mu ammune kolleeg on latino, valge, mustanahaline või kaukaaslane (vene rassistide jaoks on oluline just viimase äratundmine!). Barak Obama võib teha teoks selle, mis tundunuks imena veel 5 aastat tagasi. Jätame kõrvale selle, et ta on demokraatide kandidaatidest targim ja sarmikaim, tähtis on see, et temast õhkub visiooni. Hillary on vana kooli esindaja ja küüniline, Edwards teeskleb proletaarlast ja elab kui parun (variatsioon Meie Edgarist)... ühesõnaga: on tulnud Obama aeg. Ja pangem tähele: peaaegu ainus asi, millest ta ei räägi - on rass. Seega siis: rassism, natsionalism, feminism, homoaktivism vms on nende poliitikasse-ihkajate töövahenditeks, kellel puudub poliitika jaoks olulisim: usk, mõistus ja sarm.