Euroopa uus koidik!

Referendumi täielik õnnestumine Iirimaal ja mõttetu paberi - nn. Lissaboni leppe suunamine paberjäätmete kasti (sorteerimisseaduse alusel) - annab Euroopa Liidule uue ja nähtavasti viimase shansi. Taastada Euroopa Liit ja muuta ta kaasajale vastavaks. Senise Lissaboni leppe "edu" aluseks oli selle hääletamise äravõtmine rahvastelt ja selle "korda ajamine" poliitiliste eliitide poolt. Kes eeldasid (ja õigusega!) et rahvas on piisavalt tark nägemaks läbi seda sügavat mõttetust, mida Lisaaboni lepe endas kätkes. Mistõttu referendumid jäeti ära, kusiganes see ka võimalik oleks olnud.
Nüüd on Euroopa Liidul (ma mõtlein EL-is elavaid rahvaid ja eurostuktuurides töötavaid mõistlikke inimesi) võimalus hakata end taas-rajama õigest otsast, s.t. vundamendist ülespoole ja mitte vastupidi. Vundamendiks saab olla, nagu ka 60 aastat tagasi - fundamentaalne kokkulepe majandusliku koostöö ja - solidaarsuse vallas. Miski niisugune, mis on lausa vastupidine Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa egoismile näiteks vene-poliitikas ja suhetes Gazpromiga. Mis on vastupidine Soome soovile avada piirid Venemaaga ja võtta hoiule torud rajamaks EL-, Ukraina- ja Valgevene huvide vastu suunatud Läänemere gaasijuhet.
Ühesõnaga: esimene samm uue ja tõelise EL loomiseks oleks kiiremakorraline EUROOPA ENERGIAHARTA, paarleheküljeline dokument. Selles oleks tegelikult vaid paar põhimõtet: ühtne hinnapoliitika Gazpromi suhtes ja EL-i sissetuleva energia- ja selle allikate distributsiooni alused. Muud ei miskit. ASJAGA on KURADI KIIRE!

Kui selles on kokkulepe saavutatud, siis ülejäänud tinglid-tanglid (ühtsed poliitikad, kõikvõimalikud Brüsseli kontorid ja kontrikuksed, hümnid, lipukesed jne) tulevad tagantjärele ja iseenesest.

Lissaboni lepe ei muutnud mitte midagi ja seda ei teinud ka tema totaalne ämmerdumine. Kuid ta andis moraalse võimaluse ja impulsi küsida: mis saab Euroopa Liidust edasi. Halvim variant on see lepe iiirlastele uute referendumitega pähe peksta. Koomiline variant oleks jätkata uute lepete kirjutamist - EL-is pealinnu muidugi jätkuks ja miks mitte kroonida neid lõpuks kasvõi Moskva leppe ja Voronezhi memorandumiga? Tõsine variant aga oleks - Euroopa Energiaharta.

Eurorealistina tahaksin lohutada oma euroromantikutest kolleege (ka sadat Riigikogus!), kelle silmis näen nukrust, ahastust ja pisaraid... Ärge norutage! Kõik läheb mööda! Teie romantilised unistused on kaunid ja Euroopa vajab teid! Giscard d'Estaigniga alates ja Hannes Rummiga lõpetades. Ja vastupidi. Pühkige silmist see mehine pisar ja - elu läheb edasi! Ikka: nooruslikult pea püsti! Olen kindel, paljud teie unistused saavad teoks varemgi, kui te täna ahastuses arvata oskate.

Ja ükskord võidame me niikuinii. Meie, s.t. kogu Eesti rahvas, euroidealistid kaasa arvatud.