Mihkelson ei peaks pahandama.

Kui binokliotsad ringi keerata, siis - jah - võib Eesti viimaste aastate suurim saavutus muutuda millekski vastupidiseks küll. Ma mõtlen viimase Euroopa Ülemkogu tulemusi. Kus saavutati kaks olulist asja: (a) märgati Eesti iseseisvat osa, huve ja poliitikat tulevase Euroopa ühtse energiapoliitika kujundamisel ja (b) saadi aru, et Eesti positsioon ((Eesti-Vene energiasuhetes) pole mitte ainult õige, vaid tõeliselt Euroopa huve arvestav ja edendav. Seda, et kolmetunnilisel kohtumisel rääkisid kõik Euroopa Liidu liikmesriikide juhid üle poole tunni Eesti energeetikast pole mitte ainult tähelepanuväärne iseenesest, vaid ka lootusrikas Euroopale. Ja ärgem salakem siis täna, välispoliitilisele suursaavutusele järgneval nädalal, et suuresti on Eesti energeetika ja julgeoleku asetamine Euroopa arengu fookusesse olnud ühe erakonna - Reformierakonna strateegilise tegevuse tulemus. Pea- ja välisminister olid tublid, aga nende taga oli ka aastaid tööd. Veel kaks-ja-pool aastat tagasi tundus Eesti merepiiri nihutamise idee eesmärgiga saavutada teatavaid energeetilisi eesmärke (eeskätt shantazheeriva gaasitoru ehitamise edasilükkamist Läänemeres, millest olid huvitatud Venemaa ja Saksamaa) kerge sonimisena. Täna on eesmärk saavutatud: vanal viisil ja meie seljataga toru ei tule. Aga selleks oli vaja peaministri uksenäitamist Schröderile, Paeti avaldust võimalusest ühepoolselt ümber kujundada Soome lahes kulgevad piirid, selleks oli vaja ka Pronksiööl ilmutatud poliitilist selgust, et saavutada tänane võit. Lühidalt: Eesti energeetiline eripära ja seos Euroopaga on näidatud, tunnustatud ja edaspidist arutelu väärivaks tunnistatud. Omaltpoolt on Eesti näidanud, et ta ei aja oma kitsast kolka-, vaid Euroopa asja. Mida siis veel, taevas hoidku?
Muide, pea- javälisministril oli arvatavasti kaasas mingisugune Euroopa Asjade Komisjoni mandaat ja tema küsimus peaks olema see - kas see täideti ja ega sellest üle ei mindud. Kui nii, siis pole pahandamiseks põhjust. Kui aga Reformierakond saavutas rohkem, kui komisjon lootis, siis... nojah, eks ta aja kadedaks veidi küll. Ja, ausõna, vaat' sellest saan ma aru. Eriti veel pärast seda, kui (IRL) erakonnakaaslasel (majandusminister Juhan Partsil) samadel teemadel Brüsselis kohe kunagi vedanud ei ole.

Urrraaa! Muameeste võit!

Võib kergendatult hingata. Venemaa valimised õnnestusid ja läksid Eestile nii edukalt, kui seal minna andis. Muide... riski element oli siiski olemas: 2/3 häältest antuna valitseva partei I sekretäri poolt - niisuguse tulemuse eest poleks ei Stalini ega vist pehmekäelise Brezhnevigi ajal valimiskomisjoni esimehe peale otsusepaberitki raiskama hakatud: kuul pähe või Siber (25+5). Nii et ega see võit Medvedjeveil just lauskindel ja ülitugev kah ei olnud.
Ja just siit hakab tasakesi punuma nende valimiste tegelikult ainus inimlikult põnev intriig - nagu Ostap Benderi ja Kissa Vorobjaninovi vahel: kes siis Venemaal ikkagi tegelikult nr. 1-ks saab - kas Putin endistviisi või Medvedjev. Teadmata selle koomilise eelmängu tagamaid, olen ma puht-inimlikult kindel, et Medvedjev kohe ei ole sedanägu mees, kes Putinil endast hüpiku laseb teha ja Putinil on, mida sahtli vahele lüüa: hukka-aetud Taga-Kaukaasia (mis algas ühest pisikesest sõjast Tshetsheenias), maha raisatud gaasivarud, välispoliitiliste saavutuste ümmargune null jne. Nagu öeldakse: Medvedjevil on Putinile - mida ära unustada, kui ta tahab.
Igasugune muu presidendivariant olnuks Eestile võrratult hullem. Kommunist Zjuganov pole ohtlik sellepärast, et ta on kommunist (pole kunagi olnudki!), aga sellepärast, et ta on väsinud. Proletariaadi klassivõitlusest käivad talle närvidele juba suur lärm ja sügisesed nirud miitinguilmad. Tõeline sotsiaaldemokraat hoolitseb selles positisooonis pigem oma poja käekäigu pärast Etonis, lemmiktraavli jalanihestuse kui lendlehtede sisu pärast. Zhirinovksi oli hea nagu alati... aga ka jääb selleks, mis alati ja demokraati (1,5%) on vara karta. Igatahes kogu meie sügava inimliku sümpaatia juures Venemaa demokraatide vastu, teistkorda me neid nii lühikese aja jooksul üle enam ei elaks. Efektiivselt ja korruptsioonita toimiv Venemaa on kahtlemata moraalse eksperimendina huvitav, kui majandusliku reaalpoliitika faktorina... Maailm on karm. Ja kui ka järgmise presidendi-aegu jääb Venemaa uputama oma tuuma-allveelaevu, ehitama uusi, unistama mere-alustest ei-tea-mis-torudest... siis on meil sellest riigist ja nendest inimestest kahju: kui inimestel. Aga meie ohtutunde kraad jääb tõusmata. Soovides head... ehk seda siis: et kunagi ometi tuleks Venemaale tema enese mõistmise aeg ja et tavalise venelase tavaline elatustase oleks tema töökust ja vaimu väärt.
Aga muidu, jah, nagu ütlevad meie spordikommentaatorid: meie meeskonna seegi edukas mäng lõppes viigiga: 0:0.

Dima

Brezhnev-Fordi pakt - minevikuks?

Kosovo vabanemine kinnitas: Euroopa piirid on hakanud voolama ja need, mis on kehtestatud kahe suure rahusüsteemiga (Westfaalia ja Nystadt'i rahud) hakkavad muutuma. N.ö sepratistlikke jutte kuuleme nüüd mitte ainult baskidelt ja flaamlastelt, vaid isegi - inglastelt, kes leiavad, et sisuliselt on nad anastatud shotlaste poolt. (Kui lugema hakata Briti kabinetiliikmete elulugusid, siis pole see väide tõest kaugel.) Enamgi veel: kui arvestada, et klassikalise Euroopa parlamentide osa väheneb ja nende võim jaguneb ikka enam omavalitsuste ja Brüsseli vahel, siis tekibki kahtlus selles, kas ja kui püsivad tänase Euroopa piirid ikkagi on. Brezhnev-Fordi pakt (nn. Helsinki kokkulepped anno 1975), milles USA ja NSVL jagasid ära omavahelised mõjusfäärid ilmselt enam ei kehti. Reaganist ja Gorbatshovist alates hakkas kujunema uus ja tõeliselt vaba riikide ühendus vanas Euroopas. Ja sellel taustal pole Zhirinovski idee teatud territooriumi, õieti - linna osa eraldamisest nn. eesti-venelastele nii jabur ühti. Mõtleme rahulikult... Kas Narva on enam Narva? Nõukogude Armee abiga seda linna enam ei ole. On monstroosne nõukogude asum, kuhu need vähesed eestlased kes sinna on elama jäänud ei kuulu ei oma vaimult ega olekult. Ja vastupidi: Nõukogude Narva diktaat avaldab paratamatult üsnagi negatiivset poliitilist mõju ümbritsevatele puhtalt Eesti aladele - Ida-Virumaale tervikuna. Ma tean, et olen veidi provokatiivne, aga siiski... Narva ülenadmine Venemaale peaks tegelikult vähendama rahvuspingeid Tallinnas (Tallinna mitte-eestlastel oleks koht, kuhu elama asuda), taastama Narva ja Jaanilinna infrastruktuurse ühtsuse ja mis puudutab Eesti sõjalist kaitsejoont piki Narva jõge, siis ega see ju muutu: Narva linn kui anklaav ei oma kaasaegses mõttes mingit sõjalis-strateegilist tähtsust. Lühidalt: ma pole kunagi arvanud Zhrinovskit idioodiks (just tema, muide, oli Pronkssõduri teisldamise aegu kaine poliitik, kes väitis, et surnute koht pole mitte trollipeatuses, vaid surnuaias) ja tema idee pole ehk teostatav, aga ta on provokatsioon selleks, et edasi mõelda. Ja sellisena - hinnatav. Eriti oludes, kus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu välispoliitika Venemaa suhtes krigiseb, nagu õlitamata Wanderer'i jalgratas.

Unistus värvipimedast Ameerikast

saab tõelisuseks. Mäletan juhust, kus pidin näo järgi ära tundma isiku, kes tuli minuga kohtuma New Yorgis. Mulle kirjeldati tema välimust, ülikonda ja isegi lipsu... ja lõpuks tundis ikkagi tema minu ära. Sest mulle oli jäetud ütlemata, et tegemist - neegriga. Ja tõepoolest: veel tänagi ei mäleta ma mõnel juhul seda, kas mu ammune kolleeg on latino, valge, mustanahaline või kaukaaslane (vene rassistide jaoks on oluline just viimase äratundmine!). Barak Obama võib teha teoks selle, mis tundunuks imena veel 5 aastat tagasi. Jätame kõrvale selle, et ta on demokraatide kandidaatidest targim ja sarmikaim, tähtis on see, et temast õhkub visiooni. Hillary on vana kooli esindaja ja küüniline, Edwards teeskleb proletaarlast ja elab kui parun (variatsioon Meie Edgarist)... ühesõnaga: on tulnud Obama aeg. Ja pangem tähele: peaaegu ainus asi, millest ta ei räägi - on rass. Seega siis: rassism, natsionalism, feminism, homoaktivism vms on nende poliitikasse-ihkajate töövahenditeks, kellel puudub poliitika jaoks olulisim: usk, mõistus ja sarm.

Vene kommuniste viimne võitlus?

"Viimse võitluse maale, lahing otsustav viib..." lauldakse kommunistide hümnis. See aeg on vene kommunistidel käes. Venemaa järgmine president on teada ja ainus, mis võib kõigutada südames ebakindlat Putini-Medvedjevi süsteemi on see, kui Zjuganov loobub kandideerimast presidendiks. Tuueks ettekäändeks väite varasematest Duuma valimistest - mille tulemuste õigsust on kommunistid kogu aeg eitanud. Kui loobuksid ka Zhirinovski ja Kasjanov saaks nähtavaks nähtav: kuningas on alasti. Ja kui Putini võimuletõusu taga oli siiski mingil määral olemas rahva autroiteet läbi Jeltsini isiku, siis nüüdses võimuvahetuses ilmneks Venemaa sellisena, milline ta tagelikult on. Muide, mulle tundub, et Zjuganov pole juba ammu enam poliitiline tegija. Ja presidendivalimiste etendus mängitakse haigutava publiku ees ikkagi läbi.

AUTASUDE KAOTAMINE EV-s, Saju ootel

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab ennemalt välja antud autasude väärtust..