Unistus värvipimedast Ameerikast

saab tõelisuseks. Mäletan juhust, kus pidin näo järgi ära tundma isiku, kes tuli minuga kohtuma New Yorgis. Mulle kirjeldati tema välimust, ülikonda ja isegi lipsu... ja lõpuks tundis ikkagi tema minu ära. Sest mulle oli jäetud ütlemata, et tegemist - neegriga. Ja tõepoolest: veel tänagi ei mäleta ma mõnel juhul seda, kas mu ammune kolleeg on latino, valge, mustanahaline või kaukaaslane (vene rassistide jaoks on oluline just viimase äratundmine!). Barak Obama võib teha teoks selle, mis tundunuks imena veel 5 aastat tagasi. Jätame kõrvale selle, et ta on demokraatide kandidaatidest targim ja sarmikaim, tähtis on see, et temast õhkub visiooni. Hillary on vana kooli esindaja ja küüniline, Edwards teeskleb proletaarlast ja elab kui parun (variatsioon Meie Edgarist)... ühesõnaga: on tulnud Obama aeg. Ja pangem tähele: peaaegu ainus asi, millest ta ei räägi - on rass. Seega siis: rassism, natsionalism, feminism, homoaktivism vms on nende poliitikasse-ihkajate töövahenditeks, kellel puudub poliitika jaoks olulisim: usk, mõistus ja sarm.

Vene kommuniste viimne võitlus?

"Viimse võitluse maale, lahing otsustav viib..." lauldakse kommunistide hümnis. See aeg on vene kommunistidel käes. Venemaa järgmine president on teada ja ainus, mis võib kõigutada südames ebakindlat Putini-Medvedjevi süsteemi on see, kui Zjuganov loobub kandideerimast presidendiks. Tuueks ettekäändeks väite varasematest Duuma valimistest - mille tulemuste õigsust on kommunistid kogu aeg eitanud. Kui loobuksid ka Zhirinovski ja Kasjanov saaks nähtavaks nähtav: kuningas on alasti. Ja kui Putini võimuletõusu taga oli siiski mingil määral olemas rahva autroiteet läbi Jeltsini isiku, siis nüüdses võimuvahetuses ilmneks Venemaa sellisena, milline ta tagelikult on. Muide, mulle tundub, et Zjuganov pole juba ammu enam poliitiline tegija. Ja presidendivalimiste etendus mängitakse haigutava publiku ees ikkagi läbi.

AUTASUDE KAOTAMINE EV-s, Saju ootel

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab ennemalt välja antud autasude väärtust..

TURUVABADUS, HARIDUS

Kõrgkooli-teadus ja matusebüroo

Arvan, et Eesti kõrgharidus jõudis tänase kriisi eelsesse seisundisse siis, kui riiklikud (ehk nn. avalik-õiguslikud) ülikoolid orienteerusid kas vabatahlikult või riikliku sunni tõttu eeskätt kahele tegevusvaldkonnale. Nendeks said (a) kinnisvara-arendus; (b) muutuvkapitalist finantskasumi teenimine. Seejuures jaguneb tegevus (b) omakorda kaheks: (b-1) rahasissepumpamine läbi õppemaksude (mida riigi-ülikoolid teevad kordades rohkem kui kogu Eesti eraharidus kokku); (b-2) omavaheline teadusfondi rahade rist-kinkimine (“käsi peseb… selga”). Nagu näete, on riiklike ülikoolide oletatav põhitegevus: inimeste õpetamine, sellest napist loetelust väljas.

Ja ta oleks väljas ka palju pikemast nimekirjast ja seda väga lihtsalt põhjusel: hariduse (s.h. kõrghariduse) üleviimine massilise tootmise tasemele, ei saa omada väljundina haritud inimest. Tänased sadade tudengitega akadeemilised auditooriumid ei võimalda rahulikku, akadeemiliselt pädevat keskkonda ja küllap oleks otstarbekamgi selliste voorude asendamine DVD- esitatavate kursustega – kusjuures mitte tingimata koduvillases, vaid parem – maailmatasemelises esituses. Kõrghariduse ja eriti veel – esmase teadusõppe, s.t. doktorantuuri esitamine pop-kultuurist rajatud tingimustes ja meetoditega – viib selle hariduse paratamatult – pop-kultuuri tasemele. Ainult selle vahega, et Back Street Boys’ide räpp on kunstliselt väärtuslikum, kui enamus laiadele massidele esitatavatest materjalide-tehnoloogia või pato-anatoomia kursustest teaduslikus mõttes.

Professori poolt õpetatava aine üks tunnusjooni – professor peab aines kasutama teaduse kui mitte lausa uusimaid, siis vähemalt üsna uusi saavutusi – lakkab massilise ja raskelt rahalise hariduse tingimustes olemast. Seejuures rõhutagem aususe nimel: raha raha pärast, see omatmoodi finanstline l*art pour l’art iseloomustab eeskätt riiklikku haridust. Samas kui erakõrgkoolid on sunnitud piirduma vaid selle erafinantseerimisega, mis tagab neile lihtsalt elementaarse äraelamise. Millel, muide, ei puudu oma raudne eelis: kui võtta näiteks omamaine majandusteadus, siis areneb see tänu akadeemilisele vabadusele just Tallinnna erakoolides ja mitte üks raas – Tartus.

Teaduslikkusel baseeruv teaduslik algharidus on – tahad seda või ei – intiimselt omandatav kvalifikatsioon. Konservatooriumi klaveriklassides ei kohta me ühes ruumis sadat klaverit nende taga harjutavate üliõpilastega ja nende vahel hullumise äärepeal patseereivat õppejõudu… Olgu siinkohalt toodud näide teisest ääärmusest. Tartu Ülikooli võib olla et kõigi aegade kõige kuulsam raamat on Juri Lotmani “Loengud strukturaalsest poettikast”. Millalgi ma küsisin Lotmani õpilaselt: kas see lihtsalt oli raamatu pealkiri, või oli selle taga ka tõepoolest mingi loengukursus. Professor Igor Chernovi vastus oli: jah, olid loengud. Lotman luges neid ühele õpilasele – Chernovile. Kes tuli auditooriumisse kolm minutit varem, istus üliõpilase kohale ja kella helisedes saabus professor, kes ronis poodiumile, lektori kantslisse (tollases auditooriumis nr 102).

Tänane massikooli(või –u)tamine on ühiskondlikult paratamatu. Nagu omal ajal NSV Liidus heisatud loosung üleüldisest ja kohustuslikust keskharidusest. Tänase tasemelangetamise tingimustes massihariduse kasuks kujutab bakalaureuse-kraad endast midagi lõpetamata kesk- ja magistrikraad: peaaegu lõpetatud kõrgharidust. Kaasaegne doktorikraad on ca 2/3 omaaegsest kandidaadikraadist ja nagu selgus ameeriklaste poolt Venemaal läbiviidud uurimusest (kus teadus-ettevalmistuse süsteem pole muutunud), ei suuda enamus teaduskandidaate nende erialal omal ajal kirjutatud doktoritöödest isegi aru saada.

Lollusi on tehtud palju ja sageli – ilma meieta. Ainuüksi nn. Bologna süsteem võib jääda vastutavaks selle eest, et Euroopa ei suuda teaduses USA-le lähemale jõuda vaid on tänaseks maha jäänud – igaveseks.Kuid lõpetada tahtsin ma mitte sellega. On karta, et Eesti kõrgharidus (mida me selle all ka ei mõistaks) kihutatakse piitsaga uuele piinavale ringile: doktoriõppe ümberlitsenseerimisele. Erinevalt teistest valdkondadest – meditsiinist kuni santehnikani ja kellaparandusest laevavärvimiseni, tähendaks uus süsteem seda, et kooliõpetuse luba võidakse ära võtta lihtsalt suva järgi. Meenutame Friedmanni: kuna juuksurina töötamise luba annab välja teistest juuksuritest koosnev komisjon, siis võib arvata, mida see komisjon mõtleb: kas meil on veel ühte juuksurit vaja juurde või ei. Re-litsenseerimist erakoolide suhtes peavad hakkama tegema… nende riigi-eelarve najal elavad konkurendid. Vaatamata sellele, et rasvapoti manu elamine on teinud nad natuke laiskadeks ja natuke enesekindlateks.

Jääme lootma, et see akadeemilist vabadust mahasuruv süsteem ei käivitu ja et Eestis jääb alles luba mõelda akadeemiliselt ka asutustes, mis pole ilmtingimata riigi range kontrolli all ja riigi kauka teenistuses. Muide, mulle tundub, et meie riiklikul kõrghariduse atesteerimisel on võimaliku akadeemilise korruptsiooni teed veel kaua minna… kui ma mõtlen selle korruptsiooni peale, mida olen näinud USA matusteenuste äris. Kui seal läksid asjad viltu kogemata, siis Eesti teadushariduse kohta seda ei saa: nüüd koosistuv komisjon loeb selle artikli hoiatuseks ehk siiski läbi.

JELTSINI MÄLESTUS, Onu Borja

Onu Borja

Teistele oli ta hiljem “härra president”, oma töökoosolekutel “Boris Nikolajevitsh” ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: “djadja Borja”. Muide, ega pandud pahaks sedagi, kui tema poole nõnda ka otse pöörduti.

Venemaa on jõudmas valimiste hooaega ja kuigi see tõotab tulla väga rahulik ning ettenähtavate kindlate tulemustega, siis on valimiste aeg ise selline, mis paneb meenutama samasuguseid sündmusi Venemaa (ja ka meie eneste) üürikeses iseseisvusajaloos. Seda enam, et Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka Manalast heitma varju Eesti Vabariigi ja tema loojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Lennart Meril ei jätkunud inimlikku suurust ja Arnold Rüütlil inimlikku söakust selleks, et annetada tänutäheks Jeltsinile Eesti saatuse seisukohalt kõige otsustavama sammu astumise eest kasvõi… noh, “Vetelpäästja Liilia” VIII järgu medalit. Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mistahes aukirjast või ordenist rääkimata. Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brezhnevlasele, keda iialgi polnud presidendiks valitud ja kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Noh, nagu oleks autasustamine käinud nõukogude-aegsete kvootide alusel: “3 medalit “Töövapruse eest” – meeslüpsjatele, neist ühele parteitule, kahele komsomoli liikmele, eestlasele…”. Umbes nii et – “üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile”. Või ajas medalite-andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali!, nagu Vorobjaninovi kojamehele Tihhonilegi lubati.)

Ometi oli 24. septembril vaid Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvus saab tunnustuse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik rahvalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.

Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat’ et võimsamgi, kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Jeltsini allkirjata polnuks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augusti-putshist shokeerituina polnuks nad julgenud teha midagi, mis kõigutanuks Jelstini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidsega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel 3 päeva, USA-l – üle nädala. (Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Jeltsini sõnumit alles 4 päeva hiljem!)

Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpalli-treener (“üks pass ja suru!” – kordas ta mõnikord) ja isalik “onu Borja” ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”

Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris valitsesid ja veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema poolt võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.

Eesti käesolevas presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse risti-isa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole…

Muidugi, ega meie edasised suhted Jelstiniga polnud alati lihtsad ja eks tal neid vigureid ka oli. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla mitte kunagi, see oli tema väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.

Eks me ole arutanud nii ja naa: et mida tuleks teha Rahvusraamatukogu-esise väljakuga. Ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et nüüd tagantjärelegi austada teda – onu Borjat. Korraliku ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada: “Tänulikult eesti rahvalt Eesti riigi ühele loojale.” Kogu väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest üks asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas ja just nende tagasinimetamisest ta oma tööd alustaski. Kindel see, et Jeltsin seisaks parema meelega kohal, mida kutsutakse Tõnismäeks, kui omanimelisel platsil.

MEREPIIR, 1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, siis algataksin ma Riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust – millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest. Ehk: kes on juhtunus süüdi ja kelle kasuks seda tehti?

Enne kui esitan oma argumendid kolleeg Trivimi Velliste seisukoha vastu (kes ütleb, et mida vähem Eestil territoriaalmerd on, seda parem) õiendan ära ühe tema faktivea: tollasele Vene välisministrile Andrei Kozõrevile olevat Eesti jaburavõitu positsioon (järjepidevuse ja Tartu rahu lootusetu äravassimine) valmistanud miskit meelehärmi. Vaat’ see on vale. Kuna just noil aegadel viibisin Ameerika teadlasena Moskvas mitmeid kordi ja suhtlesin seltskondlikult vanade tuttavatega Jeltsini meeskonnast ja ka “shefi endaga” siis kinnitan: Eesti tollases poliitikas ei valmistanud Venemaale meelehärmi mitte miski! Eestiga jooksis nagu lepase reega ja teemad olid vene juhtpoliitikute peas kah hoopis teised… meenutagem, et ees seisis 1993. aasta oktoober, mil Venemaa President oli sunnitud sisuliselt kommunistliku parlamendi vastu kasutama relvi. Eesti välispoliitika aga oli tolleks hetkeks nii täielikult finlandiseeritud, et sellega sisuliselt Vene välisministeeriumis ei tegeldudki.

Just tollel, 1993. aastal kujundati Eesti Valitsuses ja Välisministeeriumis mõnikord veel tänagi väljalööv mentaliteet: tahe meeldida iga hinna eest ja ükskõik kellele. Mäletan ühe tollase ülikõrge Eesti riigijuhi veidi iseteadvat repliiki selle kohta, et tema esinemine olevat Jeltsinile… meeldinud! Mis mulle, tollel ajal puhtakujulisele Ameerika elanikule, tundus küllaltki kummalise iseloomuga kiitlemisena. Just nondel aastatel unustati, et välispoliitika eesmärgiks pole mitte meeldimine, vaid oma riigi huvide esindamine.

Ja me võime uhked olla selle üle, et just tugev ja julge Eesti naine, suursaadik Marina Kaljurand suutis 2007. aastaks lõpuks läbi murda sellest eidelikkusest (halvas mõttes – s.t. otsustusvõimetus kombinatsioonis argues ja edevusega), mida 90.-te aastatel Eesti diplomaatias (ja sealt kõrgemal!) Vene suhetes juurutati. Ja et meil oli minister – Urmas Paet – kelle tegudega see võit saavutati.

Tollase Eesti vene-poliitika kirjeldamiseks kasutati ebardväljendit – “Venemaa positiivne hõlmamine”, millest tänaseni on võimatu aru saada, kas tegemist on varjatud imperialistliku maaniaga või lihtsalt mõttetu sõnakombinatsiooniga…

Nüüd lühidalt ja selgelt sisust. Aastaid 1940-1991 ei tee olematuks ei juriidiliselt ega füüsiliselt. Meie omandireformiga kaasnenud ebaõiglused ja paranoiad on selle musternäide. Ja kolleeg Velliste igatsus pastelde, peerutule ja vokiratta järele on mulle hinges küll armas, aga – mis parata – ma vaatan (harva) televiisorit, sõidan bussiga ja käin (sünteetilisest) nahast kingadega.

Ja ma tean veel ühte asja: 1993. aastal lõid Mart Laar, Trivimi Velliste ja Lennart Meri – loodan, et lihtsalt tahtmatult ja Soomet pimesi kopeerides – eeldused selleks, et Soome lathe saaks tulema Putini poolt lubatud allveelaevastik, tuumarektorite katsetused, ülirasked ja –ohtlikud naftatankerid ja Schröderi gaasitoru. Meie julgeolek võiks tõesti rajaneda rahvuslikel vibuküttide malevatel ja tahutud otstega palkidest ehitatud linnustel ja see päästaks meie kaitsetahte rahvuslik-eestilise iseloomu, aga miski minus ütleb, et aastal 2007 võib sellest väheseks jääda. Ning tuuma-, IT- ja revanshitsliku Venemaa-ajastul peab Eesti merepiir kulgema seal, kus on tema õigupärane koht.

RIIGIKORD JA REILJAN, Puutumatus

Saadiku-puutumatusest

Lugedes “Delfi” kommentaare minu avalduse kohta sellest, et Riigikogu saadik on puutumatu, oleks Eesti Vabariigi politseiteenistuse isa, vaimne juht ja tema kristall-selgelt puhta maine eest võitleja, omaaaegne Siseminister Kaarel Eenpalu häbist punastanud. Ja osalt just nendesamade kommenteerijate pärast. Sest meenutagem tema teost “Õiguslik riik” kuys on see niisugune juhtmõte: politseilise, mitteõiguspärase riigi olulisimaks tegutsemisriistaks on politsei surve ja kontroll vabalt valitud rahva-asemike ja kohalike omavalitsuste juhtide üle. Ning see on talutav vaid äärmuslikes, vabadust ennast ohustavates olukordades (nagu näiteks 1924. a. bolshevistlik mässukatse).

Milleks puutumatus?

1989. aastal kuulusid NSVL Ülemnõukogusse väga kuulsad prokuratuuri-uurijad Gdljan ja Ivanov, kellest üsna ruttu selgus nende eneste pool-kriminaalne minevik (Gdljan näiteks olio mal ajal saadetud Tallinnasse välja peksma akadeemik Hindilt – lugu, millest kirjutas ajakirjanikuna Siim Kallas) ja kellega kerkis kohe üles ka küsimus nende arreteerimisest (kusjuures, uskuge, oli mille eest!). Esimeste hulgas, kes olid selle vastu olid akadeemik Sahharov, inimõiguste eest võitleja Kovaljov, kõik rahvarinded jne. Miks? Sest kõik mõistsid: avades tee rahvasaadiku liiga lihtsaks mõjutamiseks (sala)politseilöiste vahenditega avatakse saadik mistahes nähtamatutele mõjutustele. Täna võib kindlalt öelda, et ainult KGB karistamatus võinuks tekitada olukorra, kus Jeltsin polnuks kunagi saanud Venemaa presidendiks… Ehk meenutate müstilist lugu “purjus”

Jeltsini jõkkekukkumisest Gorki-9-sse viivalt sillalt?

Vene-eesti-ameerika kirjanik Sergei Dovlatov paneb KGB ohvitseri suhu sõnad: “Toimik, sõbrake, pole lampassidega püksid. Toimiku õmbleb valmis ka 10 minutiga.” OK, seni on see teooria, kuid kahjuks on Eestis olemas ka politseistruktuuride poliitilise kasutamise praktika. Puht-poliitilistel ajenditel mängiti omal ajal lahti täiesti olematu 10- miljoni kadumise lugu. Ja kuigi selle peamine “figurant” Siim Kallas mõisteti õigeks 4 korda ja uuriti viimseni läbi enne tema määramist EL korruptsiooniga võitlemise kõrgeimaks ametnikuks, on endiselt inimesi, kes usuvad mitte ainult tema süüd, vaid – uskuge või ei! – aga isegi 10 miljoni kadumist!

Kes hindaks sellest afäärist riigile tekitatud kahju? Veel hullem: valitsuskriisi nimel korraldas eraturvafirma ründe kahele Riigikogu saadikule ja valitsusvahetus jäänukski olemata, kui poleks olnud vale-arvestust – rehkendati sellega, et kahte asendusliiget pole saada – üks arvati olevat Paides haige ja teine – koolitööl Ameerikas. Kuid! Rahvasaadikute peksmise ja neilt vabaduse võtmise ning lõpuks: Riigikogu töövõimetuks tegemise eest (polnud selge, milline on kvoorum – kas 99 või 101 saadikut ja seega – seadusnadlik võime oli kaheks päevaks kadunud) pole kedagi tänini karistatud…

Puutumatusel on ainult üks mõte: valitud saadik peab olema oma otsustes nii vaba, kui võimalik. Selleks esitab ta ka näiteks majanduslike huvide deklaratsiooni (et oleks näha, kus tal rahahuvid võivad mängus olla ja kus neid ei tohi olla), selleks avalikustatakse tuludeklaratsioonid, selle nimel – kurat võtaks! – töötab isegi meditsiiniajakiri “Kroonika” tirides päevavalgele saadikute oleva ja olematu eraelu.

Salapolitsei sekkumine saadiku töösse on sellistes oludes eriti ohtlik – meenutagem kasvõi 50.-te aastatel alanud õuduste perioodi USA-s (makkartism), mis jätkus FBI Hoover’i faktilise ülemvõimuga kogu USA üle.

Hästi lihtsalt

Mis või kes garanteerib, et saadik(ud), kes kutsutakse välja salapolitseisse ei hakka seejärel hääletama nii, nagu neile seal kästud on? Näiteks suurendamaks sealset niigi paratamatult salajast eelarvet? Või aidates ühe võüi teise salapolitseiniku ärimehest sõpra? Informeerima poliitilistest meeleoludest parlamendis üldse? Jne. Tunnistan ausalt: minagi kõhklesin kasvõi sedasama lugu kirjutades õige mitu head sekundit: kas jätta see kirjutamata… Otsustas see, et tänu kõigile minu elu vanadele sikksakkidele (tsiteerides ühte sõpra: “mul on, mida unustada”) pole mul täna lihtsalt enam mitte midagi, millega mind shantazheerida või hirmutada saaks. Ja järelikult pole mul vaja midagi ega kedagi karta. Aga ma tean kolleege endistest ja nüüdsetest aegadest, kes ei peaks ega tohiks elada alalise arvestusega, et mõni täiesti süütu episood nende elust võib õige nurga alla keeratuna rikkuda nende reputatsiooni… Täpselt samadel motiividel on meil kehtestatud kohtunike eluaegsus ja puutumatus.

Puutumatus pole privileeg

Seni, kuniu kestab Eesti riik, jäävad alles mingid ca 120 inimest, kelle juriidiline staatus on teiste kodanike omast erinev selleks, et nad saaksid talitada vabalt oma südametunnistuse, rahva tahte ja erakondliku ideoloogia järgi. Kui Juss, Mari ja Peeter selleks ei kõlba, olgu nendeks siis Jass, Vasja ja Musja. See, kes need 120 on, ei oma tähtsust. Aga puutumatus – omab. Ja teatud juhtudel on see isegi needus…

See on tegelikult ainuke kord, kus me Siim Kallasega tegelikult puht-poliitiliselt tülli läksime: siis, kui ta kirjutas avalduse saadikupuutumatusest loobumise kohta. Mina nimelt väitsin, et ta ei tohi sellest teha pretsedenti ja olin ka ainus hääl, mis anti Kallaselt puutumatuse äravõtmise vastu. Seletused sellele leiab Riigikogu stenogrammist… Siim aga esitas inimliku vastuväite: enam ei jõua. Lihtsalt ei jõua taluda olukorda, kus puudub võimalus end kohtu ees õigustada, esitada oma argumendid ja faktid, mis kinnitasid tema absoluutset süütust. Selles olukorras, ma arvan, et ta käitus inimesena mõistetavalt, aga saadikuna ometi valesti. Margus Hansoni õnnetu portfelliloo läbi võitis suurelt Tartu linn, aga riik – kaotas…

Ja lõpetuseks: saadikupuutumatust ei mõelnud välja Eesti, vaid Inglismaa, ca 500 aastat tagasi. Ja see demokraatia olulisim tagatis teatavate modifikatsioonidega on sealt edasi rännanud kõikidesse teistesse riikidesse, kus kehtib võimude lahususe põhimõte, mis tagab tegeliku võimu rahva poolt valitud esindajaile. Tõsi, mitte miski ei taga seda, et rahvas oskaks alati üles leida need, kes teda kõige paremini esindavad. Aga see, nagu öeldakse, on juba teine lugu.