RIIGIKORD JA REILJAN, Puutumatus

Saadiku-puutumatusest

Lugedes “Delfi” kommentaare minu avalduse kohta sellest, et Riigikogu saadik on puutumatu, oleks Eesti Vabariigi politseiteenistuse isa, vaimne juht ja tema kristall-selgelt puhta maine eest võitleja, omaaaegne Siseminister Kaarel Eenpalu häbist punastanud. Ja osalt just nendesamade kommenteerijate pärast. Sest meenutagem tema teost “Õiguslik riik” kuys on see niisugune juhtmõte: politseilise, mitteõiguspärase riigi olulisimaks tegutsemisriistaks on politsei surve ja kontroll vabalt valitud rahva-asemike ja kohalike omavalitsuste juhtide üle. Ning see on talutav vaid äärmuslikes, vabadust ennast ohustavates olukordades (nagu näiteks 1924. a. bolshevistlik mässukatse).

Milleks puutumatus?

1989. aastal kuulusid NSVL Ülemnõukogusse väga kuulsad prokuratuuri-uurijad Gdljan ja Ivanov, kellest üsna ruttu selgus nende eneste pool-kriminaalne minevik (Gdljan näiteks olio mal ajal saadetud Tallinnasse välja peksma akadeemik Hindilt – lugu, millest kirjutas ajakirjanikuna Siim Kallas) ja kellega kerkis kohe üles ka küsimus nende arreteerimisest (kusjuures, uskuge, oli mille eest!). Esimeste hulgas, kes olid selle vastu olid akadeemik Sahharov, inimõiguste eest võitleja Kovaljov, kõik rahvarinded jne. Miks? Sest kõik mõistsid: avades tee rahvasaadiku liiga lihtsaks mõjutamiseks (sala)politseilöiste vahenditega avatakse saadik mistahes nähtamatutele mõjutustele. Täna võib kindlalt öelda, et ainult KGB karistamatus võinuks tekitada olukorra, kus Jeltsin polnuks kunagi saanud Venemaa presidendiks… Ehk meenutate müstilist lugu “purjus”

Jeltsini jõkkekukkumisest Gorki-9-sse viivalt sillalt?

Vene-eesti-ameerika kirjanik Sergei Dovlatov paneb KGB ohvitseri suhu sõnad: “Toimik, sõbrake, pole lampassidega püksid. Toimiku õmbleb valmis ka 10 minutiga.” OK, seni on see teooria, kuid kahjuks on Eestis olemas ka politseistruktuuride poliitilise kasutamise praktika. Puht-poliitilistel ajenditel mängiti omal ajal lahti täiesti olematu 10- miljoni kadumise lugu. Ja kuigi selle peamine “figurant” Siim Kallas mõisteti õigeks 4 korda ja uuriti viimseni läbi enne tema määramist EL korruptsiooniga võitlemise kõrgeimaks ametnikuks, on endiselt inimesi, kes usuvad mitte ainult tema süüd, vaid – uskuge või ei! – aga isegi 10 miljoni kadumist!

Kes hindaks sellest afäärist riigile tekitatud kahju? Veel hullem: valitsuskriisi nimel korraldas eraturvafirma ründe kahele Riigikogu saadikule ja valitsusvahetus jäänukski olemata, kui poleks olnud vale-arvestust – rehkendati sellega, et kahte asendusliiget pole saada – üks arvati olevat Paides haige ja teine – koolitööl Ameerikas. Kuid! Rahvasaadikute peksmise ja neilt vabaduse võtmise ning lõpuks: Riigikogu töövõimetuks tegemise eest (polnud selge, milline on kvoorum – kas 99 või 101 saadikut ja seega – seadusnadlik võime oli kaheks päevaks kadunud) pole kedagi tänini karistatud…

Puutumatusel on ainult üks mõte: valitud saadik peab olema oma otsustes nii vaba, kui võimalik. Selleks esitab ta ka näiteks majanduslike huvide deklaratsiooni (et oleks näha, kus tal rahahuvid võivad mängus olla ja kus neid ei tohi olla), selleks avalikustatakse tuludeklaratsioonid, selle nimel – kurat võtaks! – töötab isegi meditsiiniajakiri “Kroonika” tirides päevavalgele saadikute oleva ja olematu eraelu.

Salapolitsei sekkumine saadiku töösse on sellistes oludes eriti ohtlik – meenutagem kasvõi 50.-te aastatel alanud õuduste perioodi USA-s (makkartism), mis jätkus FBI Hoover’i faktilise ülemvõimuga kogu USA üle.

Hästi lihtsalt

Mis või kes garanteerib, et saadik(ud), kes kutsutakse välja salapolitseisse ei hakka seejärel hääletama nii, nagu neile seal kästud on? Näiteks suurendamaks sealset niigi paratamatult salajast eelarvet? Või aidates ühe võüi teise salapolitseiniku ärimehest sõpra? Informeerima poliitilistest meeleoludest parlamendis üldse? Jne. Tunnistan ausalt: minagi kõhklesin kasvõi sedasama lugu kirjutades õige mitu head sekundit: kas jätta see kirjutamata… Otsustas see, et tänu kõigile minu elu vanadele sikksakkidele (tsiteerides ühte sõpra: “mul on, mida unustada”) pole mul täna lihtsalt enam mitte midagi, millega mind shantazheerida või hirmutada saaks. Ja järelikult pole mul vaja midagi ega kedagi karta. Aga ma tean kolleege endistest ja nüüdsetest aegadest, kes ei peaks ega tohiks elada alalise arvestusega, et mõni täiesti süütu episood nende elust võib õige nurga alla keeratuna rikkuda nende reputatsiooni… Täpselt samadel motiividel on meil kehtestatud kohtunike eluaegsus ja puutumatus.

Puutumatus pole privileeg

Seni, kuniu kestab Eesti riik, jäävad alles mingid ca 120 inimest, kelle juriidiline staatus on teiste kodanike omast erinev selleks, et nad saaksid talitada vabalt oma südametunnistuse, rahva tahte ja erakondliku ideoloogia järgi. Kui Juss, Mari ja Peeter selleks ei kõlba, olgu nendeks siis Jass, Vasja ja Musja. See, kes need 120 on, ei oma tähtsust. Aga puutumatus – omab. Ja teatud juhtudel on see isegi needus…

See on tegelikult ainuke kord, kus me Siim Kallasega tegelikult puht-poliitiliselt tülli läksime: siis, kui ta kirjutas avalduse saadikupuutumatusest loobumise kohta. Mina nimelt väitsin, et ta ei tohi sellest teha pretsedenti ja olin ka ainus hääl, mis anti Kallaselt puutumatuse äravõtmise vastu. Seletused sellele leiab Riigikogu stenogrammist… Siim aga esitas inimliku vastuväite: enam ei jõua. Lihtsalt ei jõua taluda olukorda, kus puudub võimalus end kohtu ees õigustada, esitada oma argumendid ja faktid, mis kinnitasid tema absoluutset süütust. Selles olukorras, ma arvan, et ta käitus inimesena mõistetavalt, aga saadikuna ometi valesti. Margus Hansoni õnnetu portfelliloo läbi võitis suurelt Tartu linn, aga riik – kaotas…

Ja lõpetuseks: saadikupuutumatust ei mõelnud välja Eesti, vaid Inglismaa, ca 500 aastat tagasi. Ja see demokraatia olulisim tagatis teatavate modifikatsioonidega on sealt edasi rännanud kõikidesse teistesse riikidesse, kus kehtib võimude lahususe põhimõte, mis tagab tegeliku võimu rahva poolt valitud esindajaile. Tõsi, mitte miski ei taga seda, et rahvas oskaks alati üles leida need, kes teda kõige paremini esindavad. Aga see, nagu öeldakse, on juba teine lugu.