VENE GAASISÕDA, Gaasipoliitika algus

Gaasipoliitika algus – tehtud!

Alul välis- ja siis ka sisepoliitiliselt (asudes ühemõtteliselt rajama oma erakonda nõukogude-veneluse alustele) teeb Savisaar ühe suure, kuigi inimlikult mõistetava vea: ta arvab, et ta on üldiselt venelastest targem ja kavalam. Ajaloolise tõe huvides: seda arvasid ka Päts ja Vares-Barbarus, kelledest esimese elu läks, muide, paremini. Milline oli see loogika, mis töötas keskerakondliku mõttelaadi puhul nüüd?

Kui oletada, et arvestati siiski Eesti riiklike huvidega (ja mul pole alust eeldada vastupidist), siis käis see umbes nii: jättes gaasijuhtme teema õhku rippuma, s.t. mitte lubades seda kohe, vaid aja jooksul, saavutame me endale mingid kavalad tingimused ja järeleandmised Moskva poolt. Kuigi ilma keskerakonna diilitagi lubas gazprom juba hinnatõusu 55% võrra… millele küll Keskerakond lootis?

Kuid kui siiski eeldada, et ka Moskvas istuvad mõistusega inimesed, siis oli selge, et variante oli Eestil kaks: kas öelda Vene torule “jah” või “ei”. Kusjuures see, et ka Moskva peades valitseb mõnikord edust üleskeerutatud udu, ilmnes selles, et Moskvale tuli Eesti otsus – üllatusena. Gazpromi aktsionärid tulid kokku kahe päeva jooksul uue päevakorraga ja kihutasid paanikas otse Sotsisse: Putini käest nõu ja abi paluma. Mis on tegelikult hea nii Venemaale kui ka Eestile: mingist surnud seisust ja vastastikusest kavaldamisest Keskerakonna ja Putini-partei vahelise sobingu näol saadakse üle. Nagu armastas öelda Gorbatshov: protsess on käivitunud ja nagu alati: käivitamiseks polnud vaja nurgatagust sositamist ja öiseid salakohtumisi, vaid normaalset poliitikat, mida me nüüd siis alates pronkssõdurist ajanud oleme.

Mis seal pattu salata, eks me ise olnud ju kah juures, aga veduriks oli tookord just majandusminister Savisaar, kellele turtsatas pähe idee Raustee tagasi riigistada… jällegi eeldades, et küllap me Kremli mõtlejatest kõvemad rehepapid oleme. Aga, näe, ei ole… Jäänuks raudtee ameeriklastele, siis sõeluks USA suursaadik Moskvas täna Kremli vahet nagu süstik Kreenholmi kangamasinas, aga nüüd on transiidi pisike vähenemine siiski justkui Eesti riigi mure. Mida küll ei maksa paisutada: meie transiit on ikkagi majandustehingute alaosakene – isegi mitte veoteenus, vaid selle osa (umbes sama, mis stjuardessil lennukis), pealegi, nagu selgus, toimetati seda sageli mingisuguste müstiliste kokkulepete, mitte juriidiliste lepingute alusel. Raudtee tagasiriigistamisel pidi ometi niipalju venelasi tundma, et miski poliitiline jama nendega tuleb: poleks olnud Pronkssõdurit, olnuks miski muu, seda enam, et vene raudtee on tõepoolest vilets ja mis gaasi puutub (seoses toruga), siis polegi teist õieti: Venemaa saab oma maa seest kätte ca 80% gaasist, mida ta vajab ja läinud talvel anti Kaliningradi oblastile vaid 50% sellest, mida too küsis…

Kui me nüüd oma gaasipoliitikaga korralikult ei jätka, siis ähvardab meid kahe aasta pärast gaasihinna tõus, mis läheb Eesti perele otseselt täiendavalt maksma ca 10 tuhat krooni aastas, kaudsete kuludena julgelt kolm korda rohkem…

See oleks olnud Moskvale meeldimise tegelik hind. Aga olgu. Selle asemel, et vahetada kogu oma tegevus väikesteks asjadeks ja asjakesteks, peab riik mõnikord tegelema ka surrtega ja suurelt ja Reformierakond on seda aeg-ajalt ka teinud: krooni-raha sisseviimisest alates.

Mäletate, et minu vaat’ et ainuke (kaks oli veel) valimislubadus oli gaasienergeetika kordategemine? Vot nii. Algus on tehtud. Gazpromi toru läbi Eesti vete ei tule ja Gazprom rabeleb juba ringi, et mismoodi Eestiga asju ajada. Öelda “tehtud!” on veidi vara, aga seda, et juba on väga kõva tegemist… on küll!