AUTASUDE KAOTAMINE EV-s, Saju ootel

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab ennemalt välja antud autasude väärtust..

TURUVABADUS, HARIDUS

Kõrgkooli-teadus ja matusebüroo

Arvan, et Eesti kõrgharidus jõudis tänase kriisi eelsesse seisundisse siis, kui riiklikud (ehk nn. avalik-õiguslikud) ülikoolid orienteerusid kas vabatahlikult või riikliku sunni tõttu eeskätt kahele tegevusvaldkonnale. Nendeks said (a) kinnisvara-arendus; (b) muutuvkapitalist finantskasumi teenimine. Seejuures jaguneb tegevus (b) omakorda kaheks: (b-1) rahasissepumpamine läbi õppemaksude (mida riigi-ülikoolid teevad kordades rohkem kui kogu Eesti eraharidus kokku); (b-2) omavaheline teadusfondi rahade rist-kinkimine (“käsi peseb… selga”). Nagu näete, on riiklike ülikoolide oletatav põhitegevus: inimeste õpetamine, sellest napist loetelust väljas.

Ja ta oleks väljas ka palju pikemast nimekirjast ja seda väga lihtsalt põhjusel: hariduse (s.h. kõrghariduse) üleviimine massilise tootmise tasemele, ei saa omada väljundina haritud inimest. Tänased sadade tudengitega akadeemilised auditooriumid ei võimalda rahulikku, akadeemiliselt pädevat keskkonda ja küllap oleks otstarbekamgi selliste voorude asendamine DVD- esitatavate kursustega – kusjuures mitte tingimata koduvillases, vaid parem – maailmatasemelises esituses. Kõrghariduse ja eriti veel – esmase teadusõppe, s.t. doktorantuuri esitamine pop-kultuurist rajatud tingimustes ja meetoditega – viib selle hariduse paratamatult – pop-kultuuri tasemele. Ainult selle vahega, et Back Street Boys’ide räpp on kunstliselt väärtuslikum, kui enamus laiadele massidele esitatavatest materjalide-tehnoloogia või pato-anatoomia kursustest teaduslikus mõttes.

Professori poolt õpetatava aine üks tunnusjooni – professor peab aines kasutama teaduse kui mitte lausa uusimaid, siis vähemalt üsna uusi saavutusi – lakkab massilise ja raskelt rahalise hariduse tingimustes olemast. Seejuures rõhutagem aususe nimel: raha raha pärast, see omatmoodi finanstline l*art pour l’art iseloomustab eeskätt riiklikku haridust. Samas kui erakõrgkoolid on sunnitud piirduma vaid selle erafinantseerimisega, mis tagab neile lihtsalt elementaarse äraelamise. Millel, muide, ei puudu oma raudne eelis: kui võtta näiteks omamaine majandusteadus, siis areneb see tänu akadeemilisele vabadusele just Tallinnna erakoolides ja mitte üks raas – Tartus.

Teaduslikkusel baseeruv teaduslik algharidus on – tahad seda või ei – intiimselt omandatav kvalifikatsioon. Konservatooriumi klaveriklassides ei kohta me ühes ruumis sadat klaverit nende taga harjutavate üliõpilastega ja nende vahel hullumise äärepeal patseereivat õppejõudu… Olgu siinkohalt toodud näide teisest ääärmusest. Tartu Ülikooli võib olla et kõigi aegade kõige kuulsam raamat on Juri Lotmani “Loengud strukturaalsest poettikast”. Millalgi ma küsisin Lotmani õpilaselt: kas see lihtsalt oli raamatu pealkiri, või oli selle taga ka tõepoolest mingi loengukursus. Professor Igor Chernovi vastus oli: jah, olid loengud. Lotman luges neid ühele õpilasele – Chernovile. Kes tuli auditooriumisse kolm minutit varem, istus üliõpilase kohale ja kella helisedes saabus professor, kes ronis poodiumile, lektori kantslisse (tollases auditooriumis nr 102).

Tänane massikooli(või –u)tamine on ühiskondlikult paratamatu. Nagu omal ajal NSV Liidus heisatud loosung üleüldisest ja kohustuslikust keskharidusest. Tänase tasemelangetamise tingimustes massihariduse kasuks kujutab bakalaureuse-kraad endast midagi lõpetamata kesk- ja magistrikraad: peaaegu lõpetatud kõrgharidust. Kaasaegne doktorikraad on ca 2/3 omaaegsest kandidaadikraadist ja nagu selgus ameeriklaste poolt Venemaal läbiviidud uurimusest (kus teadus-ettevalmistuse süsteem pole muutunud), ei suuda enamus teaduskandidaate nende erialal omal ajal kirjutatud doktoritöödest isegi aru saada.

Lollusi on tehtud palju ja sageli – ilma meieta. Ainuüksi nn. Bologna süsteem võib jääda vastutavaks selle eest, et Euroopa ei suuda teaduses USA-le lähemale jõuda vaid on tänaseks maha jäänud – igaveseks.Kuid lõpetada tahtsin ma mitte sellega. On karta, et Eesti kõrgharidus (mida me selle all ka ei mõistaks) kihutatakse piitsaga uuele piinavale ringile: doktoriõppe ümberlitsenseerimisele. Erinevalt teistest valdkondadest – meditsiinist kuni santehnikani ja kellaparandusest laevavärvimiseni, tähendaks uus süsteem seda, et kooliõpetuse luba võidakse ära võtta lihtsalt suva järgi. Meenutame Friedmanni: kuna juuksurina töötamise luba annab välja teistest juuksuritest koosnev komisjon, siis võib arvata, mida see komisjon mõtleb: kas meil on veel ühte juuksurit vaja juurde või ei. Re-litsenseerimist erakoolide suhtes peavad hakkama tegema… nende riigi-eelarve najal elavad konkurendid. Vaatamata sellele, et rasvapoti manu elamine on teinud nad natuke laiskadeks ja natuke enesekindlateks.

Jääme lootma, et see akadeemilist vabadust mahasuruv süsteem ei käivitu ja et Eestis jääb alles luba mõelda akadeemiliselt ka asutustes, mis pole ilmtingimata riigi range kontrolli all ja riigi kauka teenistuses. Muide, mulle tundub, et meie riiklikul kõrghariduse atesteerimisel on võimaliku akadeemilise korruptsiooni teed veel kaua minna… kui ma mõtlen selle korruptsiooni peale, mida olen näinud USA matusteenuste äris. Kui seal läksid asjad viltu kogemata, siis Eesti teadushariduse kohta seda ei saa: nüüd koosistuv komisjon loeb selle artikli hoiatuseks ehk siiski läbi.

JELTSINI MÄLESTUS, Onu Borja

Onu Borja

Teistele oli ta hiljem “härra president”, oma töökoosolekutel “Boris Nikolajevitsh” ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: “djadja Borja”. Muide, ega pandud pahaks sedagi, kui tema poole nõnda ka otse pöörduti.

Venemaa on jõudmas valimiste hooaega ja kuigi see tõotab tulla väga rahulik ning ettenähtavate kindlate tulemustega, siis on valimiste aeg ise selline, mis paneb meenutama samasuguseid sündmusi Venemaa (ja ka meie eneste) üürikeses iseseisvusajaloos. Seda enam, et Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka Manalast heitma varju Eesti Vabariigi ja tema loojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Lennart Meril ei jätkunud inimlikku suurust ja Arnold Rüütlil inimlikku söakust selleks, et annetada tänutäheks Jeltsinile Eesti saatuse seisukohalt kõige otsustavama sammu astumise eest kasvõi… noh, “Vetelpäästja Liilia” VIII järgu medalit. Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mistahes aukirjast või ordenist rääkimata. Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brezhnevlasele, keda iialgi polnud presidendiks valitud ja kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Noh, nagu oleks autasustamine käinud nõukogude-aegsete kvootide alusel: “3 medalit “Töövapruse eest” – meeslüpsjatele, neist ühele parteitule, kahele komsomoli liikmele, eestlasele…”. Umbes nii et – “üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile”. Või ajas medalite-andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali!, nagu Vorobjaninovi kojamehele Tihhonilegi lubati.)

Ometi oli 24. septembril vaid Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvus saab tunnustuse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik rahvalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.

Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat’ et võimsamgi, kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Jeltsini allkirjata polnuks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augusti-putshist shokeerituina polnuks nad julgenud teha midagi, mis kõigutanuks Jelstini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidsega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel 3 päeva, USA-l – üle nädala. (Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Jeltsini sõnumit alles 4 päeva hiljem!)

Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpalli-treener (“üks pass ja suru!” – kordas ta mõnikord) ja isalik “onu Borja” ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”

Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris valitsesid ja veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema poolt võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.

Eesti käesolevas presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse risti-isa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole…

Muidugi, ega meie edasised suhted Jelstiniga polnud alati lihtsad ja eks tal neid vigureid ka oli. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla mitte kunagi, see oli tema väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.

Eks me ole arutanud nii ja naa: et mida tuleks teha Rahvusraamatukogu-esise väljakuga. Ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et nüüd tagantjärelegi austada teda – onu Borjat. Korraliku ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada: “Tänulikult eesti rahvalt Eesti riigi ühele loojale.” Kogu väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest üks asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas ja just nende tagasinimetamisest ta oma tööd alustaski. Kindel see, et Jeltsin seisaks parema meelega kohal, mida kutsutakse Tõnismäeks, kui omanimelisel platsil.

MEREPIIR, 1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, siis algataksin ma Riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust – millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest. Ehk: kes on juhtunus süüdi ja kelle kasuks seda tehti?

Enne kui esitan oma argumendid kolleeg Trivimi Velliste seisukoha vastu (kes ütleb, et mida vähem Eestil territoriaalmerd on, seda parem) õiendan ära ühe tema faktivea: tollasele Vene välisministrile Andrei Kozõrevile olevat Eesti jaburavõitu positsioon (järjepidevuse ja Tartu rahu lootusetu äravassimine) valmistanud miskit meelehärmi. Vaat’ see on vale. Kuna just noil aegadel viibisin Ameerika teadlasena Moskvas mitmeid kordi ja suhtlesin seltskondlikult vanade tuttavatega Jeltsini meeskonnast ja ka “shefi endaga” siis kinnitan: Eesti tollases poliitikas ei valmistanud Venemaale meelehärmi mitte miski! Eestiga jooksis nagu lepase reega ja teemad olid vene juhtpoliitikute peas kah hoopis teised… meenutagem, et ees seisis 1993. aasta oktoober, mil Venemaa President oli sunnitud sisuliselt kommunistliku parlamendi vastu kasutama relvi. Eesti välispoliitika aga oli tolleks hetkeks nii täielikult finlandiseeritud, et sellega sisuliselt Vene välisministeeriumis ei tegeldudki.

Just tollel, 1993. aastal kujundati Eesti Valitsuses ja Välisministeeriumis mõnikord veel tänagi väljalööv mentaliteet: tahe meeldida iga hinna eest ja ükskõik kellele. Mäletan ühe tollase ülikõrge Eesti riigijuhi veidi iseteadvat repliiki selle kohta, et tema esinemine olevat Jeltsinile… meeldinud! Mis mulle, tollel ajal puhtakujulisele Ameerika elanikule, tundus küllaltki kummalise iseloomuga kiitlemisena. Just nondel aastatel unustati, et välispoliitika eesmärgiks pole mitte meeldimine, vaid oma riigi huvide esindamine.

Ja me võime uhked olla selle üle, et just tugev ja julge Eesti naine, suursaadik Marina Kaljurand suutis 2007. aastaks lõpuks läbi murda sellest eidelikkusest (halvas mõttes – s.t. otsustusvõimetus kombinatsioonis argues ja edevusega), mida 90.-te aastatel Eesti diplomaatias (ja sealt kõrgemal!) Vene suhetes juurutati. Ja et meil oli minister – Urmas Paet – kelle tegudega see võit saavutati.

Tollase Eesti vene-poliitika kirjeldamiseks kasutati ebardväljendit – “Venemaa positiivne hõlmamine”, millest tänaseni on võimatu aru saada, kas tegemist on varjatud imperialistliku maaniaga või lihtsalt mõttetu sõnakombinatsiooniga…

Nüüd lühidalt ja selgelt sisust. Aastaid 1940-1991 ei tee olematuks ei juriidiliselt ega füüsiliselt. Meie omandireformiga kaasnenud ebaõiglused ja paranoiad on selle musternäide. Ja kolleeg Velliste igatsus pastelde, peerutule ja vokiratta järele on mulle hinges küll armas, aga – mis parata – ma vaatan (harva) televiisorit, sõidan bussiga ja käin (sünteetilisest) nahast kingadega.

Ja ma tean veel ühte asja: 1993. aastal lõid Mart Laar, Trivimi Velliste ja Lennart Meri – loodan, et lihtsalt tahtmatult ja Soomet pimesi kopeerides – eeldused selleks, et Soome lathe saaks tulema Putini poolt lubatud allveelaevastik, tuumarektorite katsetused, ülirasked ja –ohtlikud naftatankerid ja Schröderi gaasitoru. Meie julgeolek võiks tõesti rajaneda rahvuslikel vibuküttide malevatel ja tahutud otstega palkidest ehitatud linnustel ja see päästaks meie kaitsetahte rahvuslik-eestilise iseloomu, aga miski minus ütleb, et aastal 2007 võib sellest väheseks jääda. Ning tuuma-, IT- ja revanshitsliku Venemaa-ajastul peab Eesti merepiir kulgema seal, kus on tema õigupärane koht.

RIIGIKORD JA REILJAN, Puutumatus

Saadiku-puutumatusest

Lugedes “Delfi” kommentaare minu avalduse kohta sellest, et Riigikogu saadik on puutumatu, oleks Eesti Vabariigi politseiteenistuse isa, vaimne juht ja tema kristall-selgelt puhta maine eest võitleja, omaaaegne Siseminister Kaarel Eenpalu häbist punastanud. Ja osalt just nendesamade kommenteerijate pärast. Sest meenutagem tema teost “Õiguslik riik” kuys on see niisugune juhtmõte: politseilise, mitteõiguspärase riigi olulisimaks tegutsemisriistaks on politsei surve ja kontroll vabalt valitud rahva-asemike ja kohalike omavalitsuste juhtide üle. Ning see on talutav vaid äärmuslikes, vabadust ennast ohustavates olukordades (nagu näiteks 1924. a. bolshevistlik mässukatse).

Milleks puutumatus?

1989. aastal kuulusid NSVL Ülemnõukogusse väga kuulsad prokuratuuri-uurijad Gdljan ja Ivanov, kellest üsna ruttu selgus nende eneste pool-kriminaalne minevik (Gdljan näiteks olio mal ajal saadetud Tallinnasse välja peksma akadeemik Hindilt – lugu, millest kirjutas ajakirjanikuna Siim Kallas) ja kellega kerkis kohe üles ka küsimus nende arreteerimisest (kusjuures, uskuge, oli mille eest!). Esimeste hulgas, kes olid selle vastu olid akadeemik Sahharov, inimõiguste eest võitleja Kovaljov, kõik rahvarinded jne. Miks? Sest kõik mõistsid: avades tee rahvasaadiku liiga lihtsaks mõjutamiseks (sala)politseilöiste vahenditega avatakse saadik mistahes nähtamatutele mõjutustele. Täna võib kindlalt öelda, et ainult KGB karistamatus võinuks tekitada olukorra, kus Jeltsin polnuks kunagi saanud Venemaa presidendiks… Ehk meenutate müstilist lugu “purjus”

Jeltsini jõkkekukkumisest Gorki-9-sse viivalt sillalt?

Vene-eesti-ameerika kirjanik Sergei Dovlatov paneb KGB ohvitseri suhu sõnad: “Toimik, sõbrake, pole lampassidega püksid. Toimiku õmbleb valmis ka 10 minutiga.” OK, seni on see teooria, kuid kahjuks on Eestis olemas ka politseistruktuuride poliitilise kasutamise praktika. Puht-poliitilistel ajenditel mängiti omal ajal lahti täiesti olematu 10- miljoni kadumise lugu. Ja kuigi selle peamine “figurant” Siim Kallas mõisteti õigeks 4 korda ja uuriti viimseni läbi enne tema määramist EL korruptsiooniga võitlemise kõrgeimaks ametnikuks, on endiselt inimesi, kes usuvad mitte ainult tema süüd, vaid – uskuge või ei! – aga isegi 10 miljoni kadumist!

Kes hindaks sellest afäärist riigile tekitatud kahju? Veel hullem: valitsuskriisi nimel korraldas eraturvafirma ründe kahele Riigikogu saadikule ja valitsusvahetus jäänukski olemata, kui poleks olnud vale-arvestust – rehkendati sellega, et kahte asendusliiget pole saada – üks arvati olevat Paides haige ja teine – koolitööl Ameerikas. Kuid! Rahvasaadikute peksmise ja neilt vabaduse võtmise ning lõpuks: Riigikogu töövõimetuks tegemise eest (polnud selge, milline on kvoorum – kas 99 või 101 saadikut ja seega – seadusnadlik võime oli kaheks päevaks kadunud) pole kedagi tänini karistatud…

Puutumatusel on ainult üks mõte: valitud saadik peab olema oma otsustes nii vaba, kui võimalik. Selleks esitab ta ka näiteks majanduslike huvide deklaratsiooni (et oleks näha, kus tal rahahuvid võivad mängus olla ja kus neid ei tohi olla), selleks avalikustatakse tuludeklaratsioonid, selle nimel – kurat võtaks! – töötab isegi meditsiiniajakiri “Kroonika” tirides päevavalgele saadikute oleva ja olematu eraelu.

Salapolitsei sekkumine saadiku töösse on sellistes oludes eriti ohtlik – meenutagem kasvõi 50.-te aastatel alanud õuduste perioodi USA-s (makkartism), mis jätkus FBI Hoover’i faktilise ülemvõimuga kogu USA üle.

Hästi lihtsalt

Mis või kes garanteerib, et saadik(ud), kes kutsutakse välja salapolitseisse ei hakka seejärel hääletama nii, nagu neile seal kästud on? Näiteks suurendamaks sealset niigi paratamatult salajast eelarvet? Või aidates ühe võüi teise salapolitseiniku ärimehest sõpra? Informeerima poliitilistest meeleoludest parlamendis üldse? Jne. Tunnistan ausalt: minagi kõhklesin kasvõi sedasama lugu kirjutades õige mitu head sekundit: kas jätta see kirjutamata… Otsustas see, et tänu kõigile minu elu vanadele sikksakkidele (tsiteerides ühte sõpra: “mul on, mida unustada”) pole mul täna lihtsalt enam mitte midagi, millega mind shantazheerida või hirmutada saaks. Ja järelikult pole mul vaja midagi ega kedagi karta. Aga ma tean kolleege endistest ja nüüdsetest aegadest, kes ei peaks ega tohiks elada alalise arvestusega, et mõni täiesti süütu episood nende elust võib õige nurga alla keeratuna rikkuda nende reputatsiooni… Täpselt samadel motiividel on meil kehtestatud kohtunike eluaegsus ja puutumatus.

Puutumatus pole privileeg

Seni, kuniu kestab Eesti riik, jäävad alles mingid ca 120 inimest, kelle juriidiline staatus on teiste kodanike omast erinev selleks, et nad saaksid talitada vabalt oma südametunnistuse, rahva tahte ja erakondliku ideoloogia järgi. Kui Juss, Mari ja Peeter selleks ei kõlba, olgu nendeks siis Jass, Vasja ja Musja. See, kes need 120 on, ei oma tähtsust. Aga puutumatus – omab. Ja teatud juhtudel on see isegi needus…

See on tegelikult ainuke kord, kus me Siim Kallasega tegelikult puht-poliitiliselt tülli läksime: siis, kui ta kirjutas avalduse saadikupuutumatusest loobumise kohta. Mina nimelt väitsin, et ta ei tohi sellest teha pretsedenti ja olin ka ainus hääl, mis anti Kallaselt puutumatuse äravõtmise vastu. Seletused sellele leiab Riigikogu stenogrammist… Siim aga esitas inimliku vastuväite: enam ei jõua. Lihtsalt ei jõua taluda olukorda, kus puudub võimalus end kohtu ees õigustada, esitada oma argumendid ja faktid, mis kinnitasid tema absoluutset süütust. Selles olukorras, ma arvan, et ta käitus inimesena mõistetavalt, aga saadikuna ometi valesti. Margus Hansoni õnnetu portfelliloo läbi võitis suurelt Tartu linn, aga riik – kaotas…

Ja lõpetuseks: saadikupuutumatust ei mõelnud välja Eesti, vaid Inglismaa, ca 500 aastat tagasi. Ja see demokraatia olulisim tagatis teatavate modifikatsioonidega on sealt edasi rännanud kõikidesse teistesse riikidesse, kus kehtib võimude lahususe põhimõte, mis tagab tegeliku võimu rahva poolt valitud esindajaile. Tõsi, mitte miski ei taga seda, et rahvas oskaks alati üles leida need, kes teda kõige paremini esindavad. Aga see, nagu öeldakse, on juba teine lugu.

VENE GAASISÕDA, Gaasipoliitika algus

Gaasipoliitika algus – tehtud!

Alul välis- ja siis ka sisepoliitiliselt (asudes ühemõtteliselt rajama oma erakonda nõukogude-veneluse alustele) teeb Savisaar ühe suure, kuigi inimlikult mõistetava vea: ta arvab, et ta on üldiselt venelastest targem ja kavalam. Ajaloolise tõe huvides: seda arvasid ka Päts ja Vares-Barbarus, kelledest esimese elu läks, muide, paremini. Milline oli see loogika, mis töötas keskerakondliku mõttelaadi puhul nüüd?

Kui oletada, et arvestati siiski Eesti riiklike huvidega (ja mul pole alust eeldada vastupidist), siis käis see umbes nii: jättes gaasijuhtme teema õhku rippuma, s.t. mitte lubades seda kohe, vaid aja jooksul, saavutame me endale mingid kavalad tingimused ja järeleandmised Moskva poolt. Kuigi ilma keskerakonna diilitagi lubas gazprom juba hinnatõusu 55% võrra… millele küll Keskerakond lootis?

Kuid kui siiski eeldada, et ka Moskvas istuvad mõistusega inimesed, siis oli selge, et variante oli Eestil kaks: kas öelda Vene torule “jah” või “ei”. Kusjuures see, et ka Moskva peades valitseb mõnikord edust üleskeerutatud udu, ilmnes selles, et Moskvale tuli Eesti otsus – üllatusena. Gazpromi aktsionärid tulid kokku kahe päeva jooksul uue päevakorraga ja kihutasid paanikas otse Sotsisse: Putini käest nõu ja abi paluma. Mis on tegelikult hea nii Venemaale kui ka Eestile: mingist surnud seisust ja vastastikusest kavaldamisest Keskerakonna ja Putini-partei vahelise sobingu näol saadakse üle. Nagu armastas öelda Gorbatshov: protsess on käivitunud ja nagu alati: käivitamiseks polnud vaja nurgatagust sositamist ja öiseid salakohtumisi, vaid normaalset poliitikat, mida me nüüd siis alates pronkssõdurist ajanud oleme.

Mis seal pattu salata, eks me ise olnud ju kah juures, aga veduriks oli tookord just majandusminister Savisaar, kellele turtsatas pähe idee Raustee tagasi riigistada… jällegi eeldades, et küllap me Kremli mõtlejatest kõvemad rehepapid oleme. Aga, näe, ei ole… Jäänuks raudtee ameeriklastele, siis sõeluks USA suursaadik Moskvas täna Kremli vahet nagu süstik Kreenholmi kangamasinas, aga nüüd on transiidi pisike vähenemine siiski justkui Eesti riigi mure. Mida küll ei maksa paisutada: meie transiit on ikkagi majandustehingute alaosakene – isegi mitte veoteenus, vaid selle osa (umbes sama, mis stjuardessil lennukis), pealegi, nagu selgus, toimetati seda sageli mingisuguste müstiliste kokkulepete, mitte juriidiliste lepingute alusel. Raudtee tagasiriigistamisel pidi ometi niipalju venelasi tundma, et miski poliitiline jama nendega tuleb: poleks olnud Pronkssõdurit, olnuks miski muu, seda enam, et vene raudtee on tõepoolest vilets ja mis gaasi puutub (seoses toruga), siis polegi teist õieti: Venemaa saab oma maa seest kätte ca 80% gaasist, mida ta vajab ja läinud talvel anti Kaliningradi oblastile vaid 50% sellest, mida too küsis…

Kui me nüüd oma gaasipoliitikaga korralikult ei jätka, siis ähvardab meid kahe aasta pärast gaasihinna tõus, mis läheb Eesti perele otseselt täiendavalt maksma ca 10 tuhat krooni aastas, kaudsete kuludena julgelt kolm korda rohkem…

See oleks olnud Moskvale meeldimise tegelik hind. Aga olgu. Selle asemel, et vahetada kogu oma tegevus väikesteks asjadeks ja asjakesteks, peab riik mõnikord tegelema ka surrtega ja suurelt ja Reformierakond on seda aeg-ajalt ka teinud: krooni-raha sisseviimisest alates.

Mäletate, et minu vaat’ et ainuke (kaks oli veel) valimislubadus oli gaasienergeetika kordategemine? Vot nii. Algus on tehtud. Gazpromi toru läbi Eesti vete ei tule ja Gazprom rabeleb juba ringi, et mismoodi Eestiga asju ajada. Öelda “tehtud!” on veidi vara, aga seda, et juba on väga kõva tegemist… on küll!

VENE GAASISÕDA, Kes aias? (Gazprom)

“Kes aias…

…kes aias? Mesilane aias. Mis nimi, mis ni-i-i-i-mi? Gazprom tema nimi.”

Eelmises artiklis sai ähmaselt öeldud, et kuigi Gazpromile kuulub ametlikult 37% Eesti Gaasist, on tegelikult tema mõju oluliselt suurem. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, tuli Vabaduse platsil vastu paksude prillidega vana koolivend, keerutas mu mantlinööpi ja küsis: kui suur siis… Ja mis siis üle jäi, kui hakata asja lähemalt vaatama ja leidma kinnitust sellele, et Eesti Gaasi kui sisulise monopolisti hoidmine Gazpromi filiaalina mitte ainult ei ohusta Eesti julgeolekut, vaid on ka lausa vastu kõigile senikehtivatele Euroopa direktiividele, millele juhtis tähelepanu ka EL konkurentsivolinik Neelie Koers oma visiidil Tallinnasse.

Asi on tavainimesele seda hullem, et üldise (ja paratamatu) energiatõusu tingimustes on meie tõelistelt sõpradelt Gazpromis (õnneks neid siiski on! ja aitäh!) kinnitunud teade, et 2008. aastal tõuseb Gazpromi gaasi hind 320 dollarini 1000 kuupmeetri eest (meenutuseks, et ametlikus aruandes 2006. a I kvartali kohta oli see 138 ja isegi karistusalusele Gruusiale on see täna vaid 235).

Aga jah… niisiis: 37% Eesti Gaasisit on Gazpromi oma ja mõistagi tahab Gazprom lasta siit läbi ainult omaenese gaasi (blokeerides mistahes otsetarned Kesk Aasiast) ja võimalikult kõrge hinnaga, mille maksab kinni Eesti gaasi- ja muude asjade tarbija ja mille ümbrikupalgana võtab välja tütarfirma Rosukrenergo Shveitsis (osanikud härrased Dmitri Firtash ja Ivan Fursin, masin on hääletstaud 1 miljoni dollari tootmisele päevas).. Teine suurosanik E.ON-Ruhrgas vaatab asja rahulikult, sest olles Gazpromi partner Soome lahe gaasitoru teises otsas pole tal vähimatki huvi Gazpromi suhtes nina kirtsutada, seda enam, et projekti eesotsas on Ostap Benderit kääbuseks tegev “suurmeister” Gerhard Schröder. Eesti Gaasi ligi 10%-line osanik – Itera Latvija on Gazpromi tarnetest ja gaasi ladustamisest otsesõltuv. Veidi alla 18% Eesti Gaasist omav Fortum on Gazpromi puhaspartner Soome firmas Gasum OY (seal on vahekord nii: Fortumil 31%, Gazpromil – 25% ja muide, meie vana tuttav – E.ON Ruhrgas on kah kohal nagu viis-kopikat - 20%-ga.)

Kui nüüd juurde arvestada, et Eesti riigi osalus monopoolses strateegilises ettevõttes on null-koma-null, siis… tuleb natuke kananahka ihule küll ja mitte ainult lausa külmast. Kummaline tundub meie üldrahvalik haudvaikus tõusvate gaasihindade puhul, mida kergitab omatahtsi Venemaa suurim majanduslik täismonopol läbi oma oblasti-kontori Tallinnas. (Kusjuures kasvõi sümboolse vastuteenena pole Gazprom Eestile tagasi pakkunud isegi Presidendi auraha mitte, mille hr. Firtash võinuks meile Kremli käest tagasi osta oma 3-4 päeva teenistusega. Aga jah, mage nali muidugi.)

Tõsisem on muu: majanduses kehtib üks seadus – mistahes defitsiidi tingimustes, kus vabaturg ei toimi, kisub ühe kauba-artikli hinnatõus endaga kaasa ka kõikide teiste sama funktsiooni täitvate kaupade hindade taseme. Kui 20 aastat tagasi poes vorsti ei olnud, siis tema ametlik hind – ca 3 rubla – ei tähendanud midagi – kui seda üldse sai, siis ikkagi selle hinnaga, millega see, kel talle ligipääs oli, teda esimesena müüs ja teiste vahemeeste hind läks selle hinnaga kaasa.

Vorstiga täna probleeme (veel) ei ole (aga hindadega peaks siiski huvitavaid asju juhtuma hakkama, puhtalt gaasihindadega seotult peaks kulutustekoorem pere kohta tõusma ca 10 tuhat krooni aastas – kahe aasta pärast), aga energiaga – on. Õnneks aga pole need probleemid ei lahendamatud ega isegi teab-mis-keerulised.

Esimene ja kohene asi: täita täpipealt Euroopa direktiive ja lahutada gaasitootmine (Gazprom) gaasijaotusest ja – müügist (jällegi Gazprom), s.t. tänada Gazpromi kõige hea eest Eesti Gaasi minevikus ja soovida talle jätkuvat edu töös ja õnne isiklikus elus ning - Gazpromi mehed Eesti Gaasist välja, ja aktsiad – sundmüüki. Teiseks: alustada koheselt sõbralikke läbirääkimisi gaasitootvate riikidega teemal: kuidas ja kustkohast osta odavamat gaasi, saada Gazpromilt paremat hinda, kindlat transiiti (see on Venemaa kohustus WTO järgi pluss tegelikult ka Venemaa enese otsene vajadus katta oma talvevajadused suvel Lätis talletatud gaasiga) ja ülejäänu, s.h. normaalsed arved tarbijatele ja ostjatele tulevad siis vaat’ et iseenesest. Ja mis puutub meie majanduslikku julgeolekusse, siis selle kasvu ei mõõda ühegi arvega.

Lisamärkus: gaasitarned ei kao kuhugile, sest kuu aja pärast on gaasikraan jälle Eestis (nagu talviti ikka, kui gaas voolab tagurpidi – s.t. Lätist Venemaale) ja see oleneb meist, kas me Pihkvasse gaasi laseme või… laseme veidi hiljem. Vahva, kas pole?

VENE GAASISÕDA, Gaas ilma toruta

Raha- ja gaasipump Toruta

Kuna “Toru” – suure algustähega – tähendab meie jaoks täna eeskätt “Nord Streami” gaasijuhet Venemaalt Saksamaale läbi sisuliste Eesti territoriaalvete, siis kasutan ma seda sõna väikese algustähega. Too Suur Toru koos vene alveelaevastiku ja ristlejatega Aegna taga on muutumas osalt luululiseks muusikaks, aga väiksemaid torusid jookseb läbi Eesti mandrimaa juba täna ja ka nendes toimub huvitavaid asju.

Ma ei ütlegi täna miskit teadmata asja, ainult vahe on selles, et nüüd on senised aimdused jõudnud trükisõnasse ja arvutite maailma ja puzzle tükid hakkavad klappima.

Niisiis. 2006. aastal tarbiti Eesti Gaasi aasta-aruande kohaselt maagaasi Eestis kokku: 1 miljard kuupmeetrit. Samas eksportis Gazprom Eesti Gaasile vaid 0,7 miljardit… seega on 0,3 miljardit kusagile kadunud. Seda olukorras, kus peale Gazpromi mitte keegi gaasi Venemaalt välja viia – ei tohi.

Seega on olemas firma X, kes saab Venemaa gaasi ja kes ei ole Eesti Gaas. Ärme oleme armukadedad. Kuid loo teeb pikantseks see, et kui Eesti Gaasile oli Gazpromi hind – 138 USD 1000 kuupmeetri eest (hilisematele võrdlusandmetele ei pääse veel ligi) siis Eestis asuvale mõneti-Eesti firmale N oli hinnaks 89 USD. Lähemalt kaedes on odava gaasi saajateks kombinatsioon firmadest N ja Gazpromi tütarfirmast Rosukrenergo.(mis justkui peaks tegelema Vene-Ukraina erihindadega ja mis ise asub kahe-mehe-osaühinguna Shveitsis). Seega sai Eesti Gaas oma toote 55% kõrgema hinnaga ja müüs siis ka edasi – vastavalt kallimalt. Vahendustasu oleks lisaks Shveitsi panga-arvetele mõttekas anda ka Itera Latvijale (10%-line osanik) näiteks toetuse eest Eesti Gaasis… on ju?

Milline oleks antud oludes – Gazprom müüb teatud firma kaudu gaasi oluliselt odavamalt kui Eesti Gaasile otse - Eesti Gaasi loogiline käitumine? Osta gaasi kokku suvel odavate saajate (s.t. kasvõi N ja Rosuksenergo käest, aga veel parem otse Aasiast), kelle hinnad on eriti suve ajal madalad ja kasutada talvel suurenenud gaasitarbimise tingimustes suvel kogutud odava gaasi varusid. Hoidla ju siinsamas: Inchukalnises (Läti), kus seda hoitakse ju niikuinii ja varusid jätkuks kõigile.

Kuid ka tehes näilikult kahjulikku diili: jätta odav gaas ostamata ja osta teda nii kallilt kui hetkel saab, käitub Eesti Gaas tegelikult äriliselt ainuõigesti ja targalt. Nimelt: kuna ametlikult kuulub 37% Eesti Gaasist Gazpromile ja kaude oluliselt rohkemgi (Eesti Gaasi teine kolmandikuline suurosanik – E.ON Ruhrgas on Gazpromi partner “Nord Stream’i” projektis), siis ostab Gazprom omaenese gaasi läbi Eesti Gaasi mistahes hinnaga, kusjuures hinnavahe muutub puhtaks sularahaks Shveitsis, Rosukrenergos (kes kirjade järgi on investeerimisfirma, aga maksis 2005.a. 755 miljonist USD-st 735 välja – dividendidena!).

Kas kellelelgi pole pähe tulnud küsimus: kui nelja-kuu-vanuste “sanktsioonidena” hakati Venemaa raudteel vahetama mädanenud liipreid pooolmädanenute vastu ja Baltmani ülikondade diskrediteerimiseks lasti käiku Stalini-aegse plakatikunsti parimad shedöövrid, siis miks jäi gaasihind tõstmata (see tõuseb muidugi, aga omasoodu, oktoobris)? Samal ajal kui näiteks võib-olla et isegi natuke vähem pahandust teinud Gruusiale kehtestati hinnaks 235 USD? Siin on muide äri hoopis kuldne: Gruusiasse tuleb gaas Turkmeeniast ja see ostetakse piirilit hinnaga 100 USD, transpordikulu – ca 30 USD, seega: 1000 kuupmeetri pealt 135 USD puhas vahekasu Gazpromile! Niipalju siis poliitikast… Eesti gaasihind jäeti rahule mitte suurest armastusest, vaid kavalast arvestusest: sularahapumba häirimine poliitiliselt pingelisel ajal võinuks masina töö seisma panna. (Ansip juba lõi ukse Schröderi nina ees kinni, mis siis, kui kogu N-i ja Eesti Gaasi masin oleks kinni kiilunud? Torulukksepa vana tõde: ära näpi toru, mis ei leki. Lekke koha parandad ära, hakkab tilkuma mujalt.) Aga sellest, kuidas Gazpromilt eesti torud kätte saab, räägime hiljem eraldi.

Fakt on see, et seni, kuni Eesti Gaas jääb Gazpromile, mingit odavat gaasi ta otsima ei hakka. Kuid Euroopas kehtib nn. Gaasidirektiiv 55/2003, mis otseselt keelab gaasitootmise, jaotuse ja müümise ühtedest kätest. Tulemas on uus ja karmim samasisuline document (nn. pakett-III). Juunikuus käis Eestis EL konkurentsivolinik Neelie Koers, kes ütles lausa: Gazpromi osalus Eesti Gaasis on vastuolus demokraatliku vabaturu põhimõtetega ja kuulub lõpetamisele. Seni on nii, et Eesti territooriumil vahendatavat hinnavahet näeme me oma igakuistel arvetel ja tegelikult ka Eesti kaupade hinnasiltidel.

… Aga väljas algab juba külm, tuuline, pime ja kõle sügis.

P.S. Ajalehe “Kommersant” andmetel tõuseb gaasi praegune hind – 190 USD järgmisel aastal 320-le.

RIIGIKORD, Käepikendustest

Kõikide demokraatlike riikide presidentidel on olnud oma parlamentidele ühesugune etteheide: parlamentides käib üks “lehmakauplemine” (vapside väljend 30.-tel aastatel) ja selle asemel, et ajada ühtset poliitikat, käib üks omavaheline kemplemine. Isegi USA President, kes kardab Kongressi nagu tuld, vihjas oma viimases aastakõnes millelegi sellisele. Muidugi, nii hullusti kui Meri pole Riigikogu keegi veel sarjanud: nelja võileiva, paari pitsi viina ja iagavanäolise tantsimise võimaluse eest. Mäletan, et kui President Mihhail Gorbatshov kutsus NSVL demokraatlikult valitud Ülemnõukogu “tööle hakkama ja liigne jutupuhumine lõpetada”, kviteeris Hardo Aasmäe palvega näidata kätte tellisehunnik, mida parlament tassida- ja labidad, millega kusagile kraavi visata saaks.

Muidugi on parlamendis palju arvamusi ja ka krõbedaid vaidlemisi, aga isegi kõigest 100 inimese puhul on ühtse seisukoha väljatöötamine ikkagi inimlikult, poliitiliselt ja isegi sotsiaalpsühholoogiliselt väga raske.

Muidugi on ainuisikulisel presidendil lihtsam ühte joont jälgida, kuigi ega ka see kaugeltki alati välja ei tule. Lennart Meri oli kaitseväe juht, aga kui juhtus Kurkse tragöödia, hakkas vastutama (uskumatu, tagantjärele!) – kaitseminister. Arnold Rüütel pidi nagu seisma maarahva huvide eest, ent läks seaduse piirimaile kutsudes rahvast hääletama EL astumise (s.t. Eesti-vastase) põllumajanduspoliitika poolt. Konstantin Päts pühendas 20 aastat sellele, et valmistada Eesti kaitseväge rünnakuks ainsa vaenlase – Venemaa poolt. Tasus aga vaid tulla sellesuunalisel vihjel, kui tuli ainus käsk: täägid maasse! Tulemusena kaotas Eesti ca 4 korda rohkem inimesi kui sõjas NSV Liiduga oleks võinud minna…

Kui rääkida valitsuse ja parlamendivahelistest käepikendustest, siis vastavalt põhiseadusele toimib see täpselt vastupidi: valitsus on ja peab olema parlamendi käepikendus ja on seda isegi sel määral, et poliitikaelu algavad “rohelised” kippusid suvel ja nüüd jälle parlamendiga valitsuse tööd hoopis ise ära teha. Muidugi on valitsus ja valitsev koalitsioon omatmoodi tandem: parlament ütleb, mida teha ja valitsuses töötavad nii tublimad parlamendisaadikud kui ka ametnikud, kes enam-vähem teavad, kuidas seda miskit teha. Ja, muide, seniajani, kuni pole tegemist olnud laus-põhiseadusrikkumisega (“roheliste” ideed määrata tähtaegu) või aktsioonidega, milledest õhkub võõrriigi külma hingust (Keskerakonna mobilisatsioon Pronkssõduri aegu pluss ähvardus korraldada rahvarahutused EV Presdidendi valimiste ajaks) on valitsus, aga ka parlament opositsiooni häält ka kuulda võtnud seal, kus see hääl mõistlik on olnud.

Mis seal rääkidagi – president peab olema rahva tavamõistuse hääl ja parlamendimeeskonna soojendusbänd või cheer-leader. Sest see lihtne, intelligentne ja arukas jutt peab Toompeal aeg-ajalt kõlama ja kui piiratud ka poleks EV Presidendi põhiseaduslik võim, on tema moraalne autoriteet pretsedenditu. Ja olleks põhimõtteliselt juba 10 aastat presidendi-institutsiooni vastu, ei tahaks ma selle kadumist psühhholoogiliselt… kuidagi kõhedavõitu tunne on ikkagi teadmisega, et riigis, seal “üleval”, “Toompeast edasi” enam kedagi ei ole… Aga noh, igas venelases on natuke valgustatud monarhisti ja pool-venelases – siis vastavalt: pool.

Kuid kevadel ilmnes üks väga ohtlik tendents: parlamenditöö loomulikest komplikatsioonidest said üleöö meediaskandaalide objektid (näiteks: täidesaatva võimu kontroll parlamendi üle, nn. tshekkide lugu; tehnilise personali suurendamise vajadus jne.) Tulemuseks oli see, et niigi äreaetele aegadele järgnenud meediakäras kadus ära Eesti suveräniteedi keskküsimus (mis ehk millalgi tuleb tagasi): Eesti merepiiride taastamise teema. Eesti energeetilise julgeoleku teema (aga tõsiselt, mitte paari loosungiga, nagu suvel üritati). Ja mõned veel.

Ajaloos on nii olnud: vabariigi ja demokraatia vastased on alul õõnestanud rahva poolt valitud institutsioone ja siis on nende asemel võimule tulnud hoopis midagi muud…

Meil nii ei lähe. Ja anna andeks, kallis rahvas, Toompeal oli seni veel kerge eelsoojendus ja tõeliseks vaidluseks veel alles läheb… Eelarve-ööd on alles tulekul. Selle nimel, et Eestil paremini läheks. Ja kuna vastasleerid on tänaseks muutunud teravamateks, siis…

EUROOPA LIIT, Venemaa ja Eesti

No jälle Dè Jàvu

Eesti keeles: “kaua voib” voi “juba jalle”. Prantsusmaa uue administratsiooni esimesed Eestit puudutavad sammud viivad meid tagasi 1920.-tesse aastatesse, mil Harju- ja mitmedki teised pangad ning riigijuhid tegutsesid selleks, et rahastada Lenini kapitalistliku sobra Armand Hammeri tehinguid Venemaa nafta ja Ermitaazhi kunstivaartuste (nende hulgas peaaegu taiskomplekt Faberge’d!) valjaveol. Nondest aegadest on mida oppida ja midagi sarnast tahab korrata tana Christophe de Margerie, Prantsusmaa surima bensiinikartelli Total omanik.

Olulisim oppetund oleks ehk see: suured majandusdiilid Venemaal on kindlad tulema alles siis, kui on tagatud nende tasumine teatavate poliitiliste teenetega. Nii ka antud juhul: Total’i osaluse (25%, paberite jargi) Venemaa uue naftamaardla evitamisel tingimuseks oli poliitilise koostoo-lepe isiklikult Vladimir Putini ja Nicolas Sarkozy vahel. Viimased kinnitused ja tapsustused tehti veel 12. juuli telefonikones.

Voib olla selles ongi molema poole – Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikune hada ja viletsus – Venemaa puuab kull raakida, kuid teda ei kuulata… Sellel taustal tundub Putin mulle monikord – puhtinimlikult votes – seikspiirilikus moodus traagilise inimesena: tema vaga selged sonumid suubuvad Euroopa korbe-vaikusesse… Asjasel kohtumisel USA presidendiga utles Putin nii selgelt kui voimalik: Euroopa riigid, mis ei aja Venemaale sobivat poliitikat, saavad tundma halbu majanduslikke tagajargi. Sellest vaitest tulenes loogiliselt vaid uks kaitumismall Euroopa Liidule: mistahes sumboolsegi sammu astumine majandusliku uhtsuse demonstreerimiseks. See samm muutus seda tungivamaks, et taiesti aimamatult (noh, politoloogid – kus te nuud siis olite?) valjus Venemaa tavarelvastusi Euroopas piiravast leppest… Samm astutigi, aga tapselt vastupidises, Euroopa potentsiaalset energeetilist koostood eiravas suunas.

Andkem nuud au ja moongem nende riigimehe-tarkust, kes seda vaarivad: uus Prantsusmaa president osutus ainsaks, kes toimuvat moistis – Sarkozy, kes oli olnud vastu vanale labikukkunud Euroopa Liidu pohiseadusleppele ja propageeris uut, saavutas selle, et viimasest heideti valja viited vabale konkurentsile ja seega jaeti kontrolli alt valja riiklikke energiakontserne ohjavad klauslid.

Szarkozy’l on oigus: olukorras, kus Gazprom jab killustatud Euroopale vastandatud monopoliks, kus saksa ja vene energiakontsernid arendavad omavahelist Euroopa-valist kahekesi-koostood, kus Gazpromil onnestub saavutada erikokkuleppeid Ungaris ja vist ka Latis, uhesonaga – olukorras, kus Euroopa olulisim uhtsuse komponent – energiapoliitika – laguneb enne kui see valmiski on saanud, tuleb igamehel siesta omaenese huvide eest ja erinevalt paljudest teistest Sarkozy mitte ainult ei kuule Putinit, vaid ka kuulab… Uhesonaga, kui energia-poliitika juba variseb, siis oleks tark nendest varemetest midagi siiski omale saada – kes esimesena jaol on, saab laguneva maja aknaraamid, kraanikausid, lulitid, viimasele jagub vaid mordiseguseid telliseid, kui neidki…

Kremlist on tulnud vaga selge signal: need, kes kaituvad hasti, lulitatakse Venemaa gaasihangete 5-aastaku plaani, kes ei – suudistagu iseennast. Aasta eest utles Putin nii selgelt kui suutis: gaasi tuleb muua ilma turujoudude mojuta planeeritavate hindadega, mis on vastuvoetavad nii muujale kui ka ostjale (kuid mitte tarbijale, issand hoidku!), kusjuures igasse ostjasse (EL liikmesriiki) tuleb suhtuda isemoodi – vastavalt oludele. Euroopa Liidul on nuud omakorda valida: kas minna vabaturu teed ja uhineda uhtses liberaalses ja tarbijasobralikus energiapoliitikas voi votta omaks Putini tsentraliseeritud energeetilise plaanimajanduse idee, milles Eesti osa saab olema… igatahes kaugelt vaiksem ENSV omast NSV Liidus.

Utlen esimest korda valja motte, mida saan kordama eelolevatel aastatel ikka ja jalle: millalgi sai vana ja hea Uhisturu aluseks Euroopa soe- ja teraseuhendus, millest kasvas valja EL selle sona heas tahenduses. Ehk saaks uuenenud ja kaasaegse EL aluseks ule-euroopaline uhtne energiapoliitika? Sest seniajani, kuni seda pole, on raske raakida ka muust Euroopa uhtsest poliitikast, kuna olulisimas strateegilises valdkonnas jaab igauks endiselt ajama Putini palvel omenese rahvuslikke eriasju. Suure ja Vaikese Peetri jagamise loos, arvan ma, ei ole meie teps mitte suured. Seega on meie huvi: Euroopa Liit, mis saab alguse energiapoliitikast ja ulejaanutega - jatkab.