Urrraaa! Muameeste võit!

Võib kergendatult hingata. Venemaa valimised õnnestusid ja läksid Eestile nii edukalt, kui seal minna andis. Muide... riski element oli siiski olemas: 2/3 häältest antuna valitseva partei I sekretäri poolt - niisuguse tulemuse eest poleks ei Stalini ega vist pehmekäelise Brezhnevigi ajal valimiskomisjoni esimehe peale otsusepaberitki raiskama hakatud: kuul pähe või Siber (25+5). Nii et ega see võit Medvedjeveil just lauskindel ja ülitugev kah ei olnud.
Ja just siit hakab tasakesi punuma nende valimiste tegelikult ainus inimlikult põnev intriig - nagu Ostap Benderi ja Kissa Vorobjaninovi vahel: kes siis Venemaal ikkagi tegelikult nr. 1-ks saab - kas Putin endistviisi või Medvedjev. Teadmata selle koomilise eelmängu tagamaid, olen ma puht-inimlikult kindel, et Medvedjev kohe ei ole sedanägu mees, kes Putinil endast hüpiku laseb teha ja Putinil on, mida sahtli vahele lüüa: hukka-aetud Taga-Kaukaasia (mis algas ühest pisikesest sõjast Tshetsheenias), maha raisatud gaasivarud, välispoliitiliste saavutuste ümmargune null jne. Nagu öeldakse: Medvedjevil on Putinile - mida ära unustada, kui ta tahab.
Igasugune muu presidendivariant olnuks Eestile võrratult hullem. Kommunist Zjuganov pole ohtlik sellepärast, et ta on kommunist (pole kunagi olnudki!), aga sellepärast, et ta on väsinud. Proletariaadi klassivõitlusest käivad talle närvidele juba suur lärm ja sügisesed nirud miitinguilmad. Tõeline sotsiaaldemokraat hoolitseb selles positisooonis pigem oma poja käekäigu pärast Etonis, lemmiktraavli jalanihestuse kui lendlehtede sisu pärast. Zhirinovksi oli hea nagu alati... aga ka jääb selleks, mis alati ja demokraati (1,5%) on vara karta. Igatahes kogu meie sügava inimliku sümpaatia juures Venemaa demokraatide vastu, teistkorda me neid nii lühikese aja jooksul üle enam ei elaks. Efektiivselt ja korruptsioonita toimiv Venemaa on kahtlemata moraalse eksperimendina huvitav, kui majandusliku reaalpoliitika faktorina... Maailm on karm. Ja kui ka järgmise presidendi-aegu jääb Venemaa uputama oma tuuma-allveelaevu, ehitama uusi, unistama mere-alustest ei-tea-mis-torudest... siis on meil sellest riigist ja nendest inimestest kahju: kui inimestel. Aga meie ohtutunde kraad jääb tõusmata. Soovides head... ehk seda siis: et kunagi ometi tuleks Venemaale tema enese mõistmise aeg ja et tavalise venelase tavaline elatustase oleks tema töökust ja vaimu väärt.
Aga muidu, jah, nagu ütlevad meie spordikommentaatorid: meie meeskonna seegi edukas mäng lõppes viigiga: 0:0.