Kiirete tarbimislaenude (nn. SMS-laenude) kriitikale olen saanud väga suure hulga toetavaid maile, millede hulgas ent kumab läbi küsimus: mida teha? Niisiis vastan. Tehes enne väikese intermezzo: teema avastas ja selle suurust mõistis esimest korda justament Reformierakond, täpsemalt - meie kaasvõitleja Taavi Rõivas. Au ja kiitus, sulle, Taavi!
Nüüd vastus.
Esimene osa probleemist - see, et SMS laenud enam ei pääseks meid oma räpase haisuga lämmatama. Selleks tuleb teha paar muutust võlaõigusesse, mis fikseeriksid liigkasuvõtmise kui nähtuse, keelustaksid selle ja võib olla isegi võiksid teatud juhtudel viia kriminaalkaristuseni (nagu karistatakse näiteks narkootiliste ainetega seotud kuritegude eest). Aga siin peavad sõnastused olema täpsed ja selged, kuid me saame sellega varsti hakkama.
Teine osa - mida teha neil, kes sellesse orjusesse on langenud? Juba olemaolev tsiviilseadus keelustab ebaõiglased, eba-ausad, pettusel rajanevad ja heade kommete vastased lepingud. Seega on enamus SMS-laene kehtetud ega kuulu lepingulisele täitmisele. Tõsi, võiks tagasi anda laenu põhisumma ja sellele lisada mingi mõistliku protsendi (näiteks 5...8) ja lugeda sellega leping täidetuks. See aga vajaks kohtuotsust. Kui peaks leiduma julge inimene, kes midagi ei häbene ja kelle SMS-nikud on vahele võtnud, küllap leidub ka noor teravate hammastega advokaat, kes selle asja kohtusse viib.
Kahjuks Riigikogu liikmena ma ise seda teha ei saa... aga küll tahaks!
Ja veel. Ehk saabub varsti ka aeg, kui räpase ja haiseva SMS-laenu äri ajajate nimed teatavaks saavd! rahvas peab teadma ka oma kaabak-ärimehi, kes rikuvad mitte ainult riigi, vaid ka vaba turu ja ausa äri ideede puhast mainet.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar