Kõikide demokraatlike riikide presidentidel on olnud oma parlamentidele ühesugune etteheide: parlamentides käib üks “lehmakauplemine” (vapside väljend 30.-tel aastatel) ja selle asemel, et ajada ühtset poliitikat, käib üks omavaheline kemplemine. Isegi
Muidugi on parlamendis palju arvamusi ja ka krõbedaid vaidlemisi, aga isegi kõigest 100 inimese puhul on ühtse seisukoha väljatöötamine ikkagi inimlikult, poliitiliselt ja isegi sotsiaalpsühholoogiliselt väga raske.
Muidugi on ainuisikulisel presidendil lihtsam ühte joont jälgida, kuigi ega ka see kaugeltki alati välja ei tule. Lennart Meri oli kaitseväe juht, aga kui juhtus Kurkse tragöödia, hakkas vastutama (uskumatu, tagantjärele!) – kaitseminister. Arnold Rüütel pidi nagu seisma maarahva huvide eest, ent läks seaduse piirimaile kutsudes rahvast hääletama EL astumise (s.t. Eesti-vastase) põllumajanduspoliitika poolt. Konstantin Päts pühendas 20 aastat sellele, et valmistada Eesti kaitseväge rünnakuks ainsa vaenlase – Venemaa poolt. Tasus aga vaid tulla sellesuunalisel vihjel, kui tuli ainus käsk: täägid maasse! Tulemusena kaotas Eesti ca 4 korda rohkem inimesi kui sõjas NSV Liiduga oleks võinud minna…
Kui rääkida valitsuse ja parlamendivahelistest käepikendustest, siis vastavalt põhiseadusele toimib see täpselt vastupidi: valitsus on ja peab olema parlamendi käepikendus ja on seda isegi sel määral, et poliitikaelu algavad “rohelised” kippusid suvel ja nüüd jälle parlamendiga valitsuse tööd hoopis ise ära teha. Muidugi on valitsus ja valitsev koalitsioon omatmoodi tandem: parlament ütleb, mida teha ja valitsuses töötavad nii tublimad parlamendisaadikud kui ka ametnikud, kes enam-vähem teavad, kuidas seda miskit teha. Ja, muide, seniajani, kuni pole tegemist olnud laus-põhiseadusrikkumisega (“roheliste” ideed määrata tähtaegu) või aktsioonidega, milledest õhkub võõrriigi külma hingust (Keskerakonna mobilisatsioon Pronkssõduri aegu pluss ähvardus korraldada rahvarahutused EV Presdidendi valimiste ajaks) on valitsus, aga ka parlament opositsiooni häält ka kuulda võtnud seal, kus see hääl mõistlik on olnud.
Mis seal rääkidagi – president peab olema rahva tavamõistuse hääl ja parlamendimeeskonna soojendusbänd või cheer-leader. Sest see lihtne, intelligentne ja arukas jutt peab Toompeal aeg-ajalt kõlama ja kui piiratud ka poleks EV Presidendi põhiseaduslik võim, on tema moraalne autoriteet pretsedenditu. Ja olleks põhimõtteliselt juba 10 aastat presidendi-institutsiooni vastu, ei tahaks ma selle kadumist psühhholoogiliselt… kuidagi kõhedavõitu tunne on ikkagi teadmisega, et riigis, seal “üleval”, “Toompeast edasi” enam kedagi ei ole… Aga noh, igas venelases on natuke valgustatud monarhisti ja pool-venelases – siis vastavalt: pool.
Kuid kevadel ilmnes üks väga ohtlik tendents: parlamenditöö loomulikest komplikatsioonidest said üleöö meediaskandaalide objektid (näiteks: täidesaatva võimu kontroll parlamendi üle, nn. tshekkide lugu; tehnilise personali suurendamise vajadus jne.) Tulemuseks oli see, et niigi äreaetele aegadele järgnenud meediakäras kadus ära Eesti suveräniteedi keskküsimus (mis ehk millalgi tuleb tagasi): Eesti merepiiride taastamise teema. Eesti energeetilise julgeoleku teema (aga tõsiselt, mitte paari loosungiga, nagu suvel üritati). Ja mõned veel.
Ajaloos on nii olnud: vabariigi ja demokraatia vastased on alul õõnestanud rahva poolt valitud institutsioone ja siis on nende asemel võimule tulnud hoopis midagi muud…
Meil nii ei lähe. Ja anna andeks, kallis rahvas, Toompeal oli seni veel kerge eelsoojendus ja tõeliseks vaidluseks veel alles läheb… Eelarve-ööd on alles tulekul. Selle nimel, et Eestil paremini läheks. Ja kuna vastasleerid on tänaseks muutunud teravamateks, siis…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar