“Kes aias…
…kes aias? Mesilane aias. Mis nimi, mis ni-i-i-i-mi? Gazprom tema nimi.”
Eelmises artiklis sai ähmaselt öeldud, et kuigi Gazpromile kuulub ametlikult 37% Eesti Gaasist, on tegelikult tema mõju oluliselt suurem. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, tuli Vabaduse platsil vastu paksude prillidega vana koolivend, keerutas mu mantlinööpi ja küsis: kui suur siis… Ja mis siis üle jäi, kui hakata asja lähemalt vaatama ja leidma kinnitust sellele, et Eesti Gaasi kui sisulise monopolisti hoidmine Gazpromi filiaalina mitte ainult ei ohusta Eesti julgeolekut, vaid on ka lausa vastu kõigile senikehtivatele Euroopa direktiividele, millele juhtis tähelepanu ka EL konkurentsivolinik Neelie Koers oma visiidil Tallinnasse.
Asi on tavainimesele seda hullem, et üldise (ja paratamatu) energiatõusu tingimustes on meie tõelistelt sõpradelt Gazpromis (õnneks neid siiski on! ja aitäh!) kinnitunud teade, et 2008. aastal tõuseb Gazpromi gaasi hind 320 dollarini 1000 kuupmeetri eest (meenutuseks, et ametlikus aruandes 2006. a I kvartali kohta oli see 138 ja isegi karistusalusele Gruusiale on see täna vaid 235).
Aga jah… niisiis: 37% Eesti Gaasisit on Gazpromi oma ja mõistagi tahab Gazprom lasta siit läbi ainult omaenese gaasi (blokeerides mistahes otsetarned Kesk Aasiast) ja võimalikult kõrge hinnaga, mille maksab kinni Eesti gaasi- ja muude asjade tarbija ja mille ümbrikupalgana võtab välja tütarfirma Rosukrenergo Shveitsis (osanikud härrased Dmitri Firtash ja Ivan Fursin, masin on hääletstaud 1 miljoni dollari tootmisele päevas).. Teine suurosanik E.ON-Ruhrgas vaatab asja rahulikult, sest olles Gazpromi partner Soome lahe gaasitoru teises otsas pole tal vähimatki huvi Gazpromi suhtes nina kirtsutada, seda enam, et projekti eesotsas on Ostap Benderit kääbuseks tegev “suurmeister” Gerhard Schröder. Eesti Gaasi ligi 10%-line osanik – Itera Latvija on Gazpromi tarnetest ja gaasi ladustamisest otsesõltuv. Veidi alla 18% Eesti Gaasist omav Fortum on Gazpromi puhaspartner Soome firmas Gasum OY (seal on vahekord nii: Fortumil 31%, Gazpromil – 25% ja muide, meie vana tuttav – E.ON Ruhrgas on kah kohal nagu viis-kopikat - 20%-ga.)
Kui nüüd juurde arvestada, et Eesti riigi osalus monopoolses strateegilises ettevõttes on null-koma-null, siis… tuleb natuke kananahka ihule küll ja mitte ainult lausa külmast. Kummaline tundub meie üldrahvalik haudvaikus tõusvate gaasihindade puhul, mida kergitab omatahtsi Venemaa suurim majanduslik täismonopol läbi oma oblasti-kontori Tallinnas. (Kusjuures kasvõi sümboolse vastuteenena pole Gazprom Eestile tagasi pakkunud isegi Presidendi auraha mitte, mille hr. Firtash võinuks meile Kremli käest tagasi osta oma 3-4 päeva teenistusega. Aga jah, mage nali muidugi.)
Tõsisem on muu: majanduses kehtib üks seadus – mistahes defitsiidi tingimustes, kus vabaturg ei toimi, kisub ühe kauba-artikli hinnatõus endaga kaasa ka kõikide teiste sama funktsiooni täitvate kaupade hindade taseme. Kui 20 aastat tagasi poes vorsti ei olnud, siis tema ametlik hind – ca 3 rubla – ei tähendanud midagi – kui seda üldse sai, siis ikkagi selle hinnaga, millega see, kel talle ligipääs oli, teda esimesena müüs ja teiste vahemeeste hind läks selle hinnaga kaasa.
Vorstiga täna probleeme (veel) ei ole (aga hindadega peaks siiski huvitavaid asju juhtuma hakkama, puhtalt gaasihindadega seotult peaks kulutustekoorem pere kohta tõusma ca 10 tuhat krooni aastas – kahe aasta pärast), aga energiaga – on. Õnneks aga pole need probleemid ei lahendamatud ega isegi teab-mis-keerulised.
Esimene ja kohene asi: täita täpipealt Euroopa direktiive ja lahutada gaasitootmine (Gazprom) gaasijaotusest ja – müügist (jällegi Gazprom), s.t. tänada Gazpromi kõige hea eest Eesti Gaasi minevikus ja soovida talle jätkuvat edu töös ja õnne isiklikus elus ning - Gazpromi mehed Eesti Gaasist välja, ja aktsiad – sundmüüki. Teiseks: alustada koheselt sõbralikke läbirääkimisi gaasitootvate riikidega teemal: kuidas ja kustkohast osta odavamat gaasi, saada Gazpromilt paremat hinda, kindlat transiiti (see on Venemaa kohustus WTO järgi pluss tegelikult ka Venemaa enese otsene vajadus katta oma talvevajadused suvel Lätis talletatud gaasiga) ja ülejäänu, s.h. normaalsed arved tarbijatele ja ostjatele tulevad siis vaat’ et iseenesest. Ja mis puutub meie majanduslikku julgeolekusse, siis selle kasvu ei mõõda ühegi arvega.
Lisamärkus: gaasitarned ei kao kuhugile, sest kuu aja pärast on gaasikraan jälle Eestis (nagu talviti ikka, kui gaas voolab tagurpidi – s.t. Lätist Venemaale) ja see oleneb meist, kas me Pihkvasse gaasi laseme või… laseme veidi hiljem. Vahva, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar