MEREPIIR, 1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, siis algataksin ma Riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust – millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest. Ehk: kes on juhtunus süüdi ja kelle kasuks seda tehti?

Enne kui esitan oma argumendid kolleeg Trivimi Velliste seisukoha vastu (kes ütleb, et mida vähem Eestil territoriaalmerd on, seda parem) õiendan ära ühe tema faktivea: tollasele Vene välisministrile Andrei Kozõrevile olevat Eesti jaburavõitu positsioon (järjepidevuse ja Tartu rahu lootusetu äravassimine) valmistanud miskit meelehärmi. Vaat’ see on vale. Kuna just noil aegadel viibisin Ameerika teadlasena Moskvas mitmeid kordi ja suhtlesin seltskondlikult vanade tuttavatega Jeltsini meeskonnast ja ka “shefi endaga” siis kinnitan: Eesti tollases poliitikas ei valmistanud Venemaale meelehärmi mitte miski! Eestiga jooksis nagu lepase reega ja teemad olid vene juhtpoliitikute peas kah hoopis teised… meenutagem, et ees seisis 1993. aasta oktoober, mil Venemaa President oli sunnitud sisuliselt kommunistliku parlamendi vastu kasutama relvi. Eesti välispoliitika aga oli tolleks hetkeks nii täielikult finlandiseeritud, et sellega sisuliselt Vene välisministeeriumis ei tegeldudki.

Just tollel, 1993. aastal kujundati Eesti Valitsuses ja Välisministeeriumis mõnikord veel tänagi väljalööv mentaliteet: tahe meeldida iga hinna eest ja ükskõik kellele. Mäletan ühe tollase ülikõrge Eesti riigijuhi veidi iseteadvat repliiki selle kohta, et tema esinemine olevat Jeltsinile… meeldinud! Mis mulle, tollel ajal puhtakujulisele Ameerika elanikule, tundus küllaltki kummalise iseloomuga kiitlemisena. Just nondel aastatel unustati, et välispoliitika eesmärgiks pole mitte meeldimine, vaid oma riigi huvide esindamine.

Ja me võime uhked olla selle üle, et just tugev ja julge Eesti naine, suursaadik Marina Kaljurand suutis 2007. aastaks lõpuks läbi murda sellest eidelikkusest (halvas mõttes – s.t. otsustusvõimetus kombinatsioonis argues ja edevusega), mida 90.-te aastatel Eesti diplomaatias (ja sealt kõrgemal!) Vene suhetes juurutati. Ja et meil oli minister – Urmas Paet – kelle tegudega see võit saavutati.

Tollase Eesti vene-poliitika kirjeldamiseks kasutati ebardväljendit – “Venemaa positiivne hõlmamine”, millest tänaseni on võimatu aru saada, kas tegemist on varjatud imperialistliku maaniaga või lihtsalt mõttetu sõnakombinatsiooniga…

Nüüd lühidalt ja selgelt sisust. Aastaid 1940-1991 ei tee olematuks ei juriidiliselt ega füüsiliselt. Meie omandireformiga kaasnenud ebaõiglused ja paranoiad on selle musternäide. Ja kolleeg Velliste igatsus pastelde, peerutule ja vokiratta järele on mulle hinges küll armas, aga – mis parata – ma vaatan (harva) televiisorit, sõidan bussiga ja käin (sünteetilisest) nahast kingadega.

Ja ma tean veel ühte asja: 1993. aastal lõid Mart Laar, Trivimi Velliste ja Lennart Meri – loodan, et lihtsalt tahtmatult ja Soomet pimesi kopeerides – eeldused selleks, et Soome lathe saaks tulema Putini poolt lubatud allveelaevastik, tuumarektorite katsetused, ülirasked ja –ohtlikud naftatankerid ja Schröderi gaasitoru. Meie julgeolek võiks tõesti rajaneda rahvuslikel vibuküttide malevatel ja tahutud otstega palkidest ehitatud linnustel ja see päästaks meie kaitsetahte rahvuslik-eestilise iseloomu, aga miski minus ütleb, et aastal 2007 võib sellest väheseks jääda. Ning tuuma-, IT- ja revanshitsliku Venemaa-ajastul peab Eesti merepiir kulgema seal, kus on tema õigupärane koht.